Aastalõpp ja mõtted

Hola hola hola hola kõigile üle pika aja!

Ma olen tagasi ja valmis teile jutustama mis toimus sel ajal kui siin blogis minust midagi kuulda ei olnud.

Ma lõpetasin 3. klassi. Talve asemel tuli suvi. 3 kuud vaheaega. Käisin reisimas. Tähistasin jõule suvekleidis. Naersin ja nutsin ja viimasel puhul ei tea keegi kas see oli kurvastusest ja segadusest või hoopis suurest õnnest ja tänutundest.

Nüüd ka kõigest veidi ilmekamalt. Alustuseks mainiksin ära, et mul hakkas 3 kuud suvevaheaega!! Ma lõpetasin kooli keskmise hindega 6.3, mis on kõrgeim hinne, mis ma kunagi tunnistusele olen saanud!! :)) Ja seda veel hispaania keeles õppides, kujutate ette? :D See on ühtlasi ka kõrgeim hinne mu klassis, aga olgu, arvestades, et ma päris kõike kaasa ei teinud, siis ma sellega veel ei eputa. 

Hindamissüsteem on siin 1-7 ühe komakohaga. Tšiili koolides on ka decimad. Näiteks kui sa teed mõne tunnitöö tublisti ära, siis võib õpetaja sulle vihikusse kirjutada 2 decimat või rohkem, oleneb õpetajast ja tööst. Hiljem kui tulevad mõne suurema kontrolltöö hinded, siis on sinu hetk otsida välja oma decimad ja need õpetajale ette näidata. See tähendab, et näiteks kui sinu kontrolltöö hinne on 5.9, aga sul on 2 decimat siis 5.9 + 0.2 ja sinu kontrolltöö hindeks saab hoopis 6.1. Minu arvates on see väga mõnus süsteem, mis motiveerib tunnis kaasa töötama ja mille võiks ka Eesti koolides kasutusele võtta.

Nagu Eestis on ka siin kombeks aasta lõpus klassiga üks väljasõit teha. Enne Tšiili tulekut lootsin ma ikka, et ehk saan ma minna klassiga Argentiinasse vms. Minu sõber vahetusõpilane teisest Tšiili linnast näiteks käiski oma klassiga Kuubal (Kuubal!!!!!!!!). Argentiinasse me ei läinud. See-eest sõitsime üheks laupäevaks umbes 8 km Pitrufquenist eemale minu klassiõe Coni maakoju. Ja see oli üks kõige õnnelikumaid päevi minu elus. Mida ma olen oma vahetusaastal õppinud ja mida ma õppisin ka sellest korrast on see, et alati ei ole oluline kui kaugele sa lähed ja kui palju raha sa sellele kulutad, vaid kellega sa lähed. :) Lihtsad asjad ning heast tahtest ja headest mõtetest tulvil inimesed teevadki kõige õnnelikumaks.

5 päeva oma detsembrikuust veetsin ma Concepcionis, mis on suurem linn põhjapool mere ääres, Tšiili suuruselt teine linn. Mis seal? Aasta alguse seminaril tutvusin ma ühe vahva Poola tüdruku Milenaga, kellega olen ka hiljem kirjutama jäänud ja kes veedab oma vahetusaasta Concepcionis. Niisiis käisin ma tal külas ja ühtlasi oma vahetusaasta esimesel pikemal reisil, üksinda, esimest korda kodustest eemal. Ja nii väga kui mulle ka ei meeldiks reisida, siis oma kodukohast lahkudes oli ikka väike ärevus sees, sest paratamatult tuli mõttesse, et ühel päeval tuleb mul sealt päriseks lahkuda ja seda ma küll absoluutselt ette ei kujuta. Jah, praeguseks olen ma siin päris kenasti kohanenud. Väikesed tõusud ja mõõnad on ikka nagu kõiges, aga Pitrufqueni kutsun ma nüüdseks oma koduks ja ka peres on peretunnet järjest enam. :)

Mereandidega empanada

Üks väga väga imeline paik, kus Vaikse ookeani hiiglaslikud lained jõuavad randa mustale liivale

See mereäärne ala, mis pildil paistab, jäi peale 2010. aasta suurt maavärinat kõik vee alla ja veel praegugi pole paljud sealsetest hoonetest kasutuses. Kui ise midagi sellist läbi elanud ei ole, siis on raske uskuda küll, et loodus ühel päeval tühja koha pealt midagi sellist korda saata suudab.

Ja kui sa seisad seal Eesti lipu sees ja suled silmad, siis on peaaegu tunne nagu oleksid kodus. Ja sa tead, et Eesti on südames alati sinuga. Igal pool. :)

Jõulud möödusid mul 20 soojakraadi ja minu suure Tšiili perekonna seltsis. Juba novembris kaunistasime maja uhkelt terve perega ära, nagu filmis ausalt!! Linnas on tänavatel kõrvuti palmid ja kuusepuid kujutavad kaunistused. 24ndal tulid kõik sugulased meie poole ja nii me sõime ja jutustasime ja pärast jagasime kingitusi kella 4ni hommikul. Häid jõule hakkasid kõik soovima alles peale kella 12 öösel. 25nda hommikul olid sugulased jälle platsis ja jälle sõime ja jutustasime õhtuni välja. 

Õed mõtlevad ikka ühtemoodi ehk kõigil juhtusid tumesinised kleidid ja aastavahetuseks valisime juba teised kleidid, mis on ka kõik kolm sama värvi.

Minu kallis familia

Homme on selle aasta viimane päev ja ma tahaksin öelda, et 2017 oli minu jaoks aasta, mis muutis mu elu ja jääb mulle meelde alatiseks. See tõi mulle uue keele, mida rääkida, minu imearmsad Tšiili sõbrad, ühe väga väga erilise sõbra Taanist, minu teise perekonna ja teise kodu. See oli aasta, mil ma viisin täide oma kõige suurema unistuse. :) Mistõttu tahan veelkord tänada kõiki, kes aitasid mul seda teoks teha. Ma lõpetan selle aasta üüratu tänutundega, sest minu ümber on nii palju armsaid ja suure südamega inimesi. 

Aitäh igaühele teist, kes te mulle kaasa elate, mind toetate ja minu blogi loete! See tähendab mulle rohkem, kui te arvata oskate. :)

Ma soovin kõigile imeilusat vana aasta lõppu ja unistuste täitumist!

-M

Tee seda, mida sa ei julge teha

Tahaksin jagada teiega oma oktoobrikuu viimase päeva muljeid, sest see oli üks väga väga eriline ja tähtis päev minu jaoks.

Niisiis 2 nädalat tagasi küsis meie klassijuhataja, kes on ühtlasi lenguaje ehk nagu keele õpetaja, kes tahab osaleda näidendis, mis meil tuleb ette valmistada Dia del Teatro (teatripäeva) jaoks. Suure sebimise käigus hüüdsid mu klassikaaslased, et Mari tahab ja nii ma lõpuks tõstsin käe, ise arvates, et see on mingi niisama nali, sest mina ja terve kooli ette hispaania keeles näitlema? Mmmm pigem mitte.

Järgmine päev saime kätte oma tekstid ja hakkasime, siis oma osasid pähe kulutama. Meie näidendi nimi oli "Remolienda" ja see on Tšiili komöödia, mis on kirjutatud sellises õiges Tšiili slängis, mida keegi väga tänapäeval enam tõsimeeli ei kasuta, aga see pole välja surnud, seda tuntakse ikka ja see pakub alati kõigile palju nalja. Meie armas klassijuhataja kirjutas meie näidendisse sisse ühe blondi Euroopast. Võite 3 korda arvata, kes teda mängis. Kui alguses ma ei saanud ikka üldse aru, millest see näidend räägib, siis mida rohkem me harjutasime ja me harjutasime iga päev, seda rohkem ma hakkasin aru saama, kuni lõpuks sain peaaegu kõigest aru. 

Iga päev ületasime enda võimeid natuke ja mitte kunagi ei oleks ma 2 nädalat tagasi arvanud, et sellest tuleb nii suur ja vinge asi nagu sellest tuli. Eile jõudis kätte see päev, kui me pidime oma valminud esitust esitama terve kooli ees (!!). Kõigepealt hommikul poole kooli ees ja pärastlõunal teise poole ees. Meie üle naerdi väga ootamatult palju ja see tegi kogu esituse nii lõbusaks ja kergeks. Pärastlõunal naerdi kohati nii kaua, et me lihtsalt seisime laval ja ootasime, et jälle rääkida saaks. Endal oli ka muidugi väga naljakas. Pärast kõik tulid ja ütlesid, et nii hästi läks ja me olime nii õnnelikud!

Minu parimad näitlejad klassikaaslased ja klassijuhataja

Minu koolis on olnud palju vahetusõpilasi, aga ma olen esimene, kes sellest teatripäevast osa võttis!! :))))) Ma olen nii tohutult tänulik, et mulle see võimalus osaleda anti ja et ma selle iseendale andsin, sest see on kindlasti üks kogemus, mida ma ei unusta.

Meie näidend rääkis kolmest jorsist maalt, kes läksid linna naist otsima, ja kolmest prostituudist, kellest ühe oli tema elu armastus koos pojaga maha jätnud, mistõttu oli ta väga mures, et ükski teine mees teda koos pojaga ei taha (mina). Kolmandas vaatuses saavad kolm prostituuti ja kolm jorssi kokku ja ilmselt ei ole väga raske arvata, kuidas see lugu lõppeb. :)

Kolm prostituuti - minu väga kallid sõbranjed Ivanna ja Coni

Varsti varsti lisan siia ka video - stay tuned.. :)

- siin ta on: https://www.youtube.com/watch?v=heUM0qVfA7Q

Adioss!

Tühjad teed, vulkaanid ja lumi

Mari mari :)) (siinsete põliselanike mapuchede keeles ehk mapudunguni keeles tähendab see "tere"; nüüd proovi mind selles keeles tervitada)

Ühel päeval sõitsime perega Villarrica vulkaani juurde, mis on umbes 100 km minu kodust, ja see oli ka minu esimene kord ühte vulkaani nii lähedalt näha. Vulkaanid on siin kaetud lumegaaa!! Niiet päris ilma lumeta ma see aasta ka ei jää. Nüüd saan öelda, et olen vulkaani otsas kelgutanud. :)) Sõideti ka lumelauda ja suusatati ning tegelikult nägi see koht välja nagu üks suusakeskus ikka, ainult selle vahega, et mäetipust tuli suitsu välja. Kuigi lumi oli maas, siis õhk oli nii soe, et sai pusaga olla.

Vulkaan paistab

Päikeseratas päikeseratas - öeldi, et selline ring päikese ümber tähendab, et tuleb maavärin või juhtub midagi halba, aga kõik läks ilusti ja ma pole endiselt ühtegi maavärinat kogenud

Hostemaga

Üks tšiillanna

Samal päeval käisime ka kaugetel sugulastel maal külas ja selline vaade avaneb nende koduuksest välja astudes

Õeraas

Sel nädalal käisime klassi ja paralleelklassiga Villarrica rahvuspargis Argentiina piiri ääres. Sõitsime sinna bussiga umbes 3 tundi. Tegime poepeatuse Puconis, mis on üks suurem linn teel Argentiina poole ja väga populaarne turistide seas. Selle linnaga ma plaanin ühel hetkel ka lähemalt tutvuda. Kui enne Puconi saatsid meid tee kõrval vaid künkad, siis sealt edasi juba tõelised mäed. Peagi ütles telefon sin servicio (levi puudub) ja nii terve päeva. Sõitsime ühes suures orus, ümberringi ainult mäed ja aeg-ajalt mõned lambad, lehmad, sead ja hobused. Mõelda, et keegi elab seal niimoodi mägede rahus ja vaikuses ja kasvatab loomi.

Nende puude järgi on saanud minu kodumaakond Araucania oma nime. Neid on aga kahjuks väga väheks jäänud.

Vulkaan Lanin, mis asub Tšiili ja Argentiina piiril ning on kahe riigi vahel ära jagatud.

Argentiina piiri äärde jõudes oli pigem tunne, et oleme jõudnud maailma lõppu, sest mida lähemale me jõudsime seda vähemaks jäi teisi autosid ja lõpuks oleksime seal nagu päris üksi olnud. Üldse on Tšiili teedel väga vähe autosid liikvel.

Rahvuspargis oli jällegi kohati lumi maas. Matkasime maha umbes 6 kilomeetrit ja kiusatus samal ajal teisi lumepallidega loopida oli väga suur. Ajasime mõnede klassikaaslastega üksteist lumepallidega taga, kuni õpetaja ütles, et me peame selle lõpetama. Olime siis natuke aega rahus, aga mingil hetkel hakkasid sujuvalt kõik 2 klassitäit inimesi üksteist lumega loopima, näkku, pähe, igale poole. Nii umbes pool tundi. Meil olid jalas tossud ja seljas t-särgid või kampsunid ja kellelgi ei olnud muidugi mütsi või kindaid, sest ilm oli soe. Lõpuks olid kõigi riided vähem või rohkem märjad ja jalanõud läbi vettinud, aga külm meil ei olnud ja see oli nii lahe kogemus! :))

 

Valdivia ja Niebla

Heihei

Mul oli terve nädal vaheaega ja selle ajaga jõudsin päris palju põnevat teha.

Kui imeline on hommikul üles ärgata mõttega, et täna ma lähen Vaikse ookeani äärde. :) Niisiis pühapäeval käisime perega Valdivias, mis on suurem linn lõunapool ookeani lähedal. Mulle räägiti, et Tšiilis jäävad kõik alati igale poole hiljaks, aga minu peres on nii, et kui väljasõit on kell 10, siis jooksen mina 10.05 viimasena autosse. 

Natuke minu kodust lõunapoole sõites on mäed juba palju uhkemad ja aknast välja vaadates igav ei hakka. Valdivias siis jalutame jõe ääres läbi turu, kus müüakse puuvilju, kala ja muid mereande ning siis vaatan, et jões ujuvad hiiglaslikud hülged või mingid sarnased loomad. Ja mitte ainult jões vaid nad on roninud läbi ühe augu teisele poole jõge ja turgu eraldavat võre, roomanud veel pika maa edasi, võtnud sinna ritta ja asunud süüa ootama.

Edasi sõitsime mere äärde. Jalutasime rannal ja keetsime auto pagasiruumis kohvi. Lõunaks sõime hunniku empanadasid (juustu või liha ja kapsa vms või mereandidega täidetud pirukad, mis on siin väga populaarsed). Terve selle nädala sõime tegelikult väga väga palju empanadasid.

Paadikesed

Meie ja ilusad värvilised majakesed

 

Kohvipaus

Familia

Kuna ma polnud pea 2 kuud merd näinud, siis sinna jõudes tuli mul selline nostalgia laks, et ma lõpetasin päris nutuselt. Aga eks mõned pisarad käivad asja juurde.

Tagasiteel ootas meid maanteel ees mitu kilomeetrit ummikut, sest keegi eespool oli teinud avarii. Nii veetsime me mitu tundi tee ääres jalutades.

Tegin veel reise, millest kindlasti mingil hetkel kirjutada tahan, aga iga postituse peale läheb mul jubedalt aega, on pühapäeva õhtu, vaheaeg saab läbi ja homme hakkab jälle kool, nii et ma praegu rohkem ei jõua.

Eile algas kevad ja üks päev oli juba nii soe ilm, et mul oli õues palav. Päike on siin nii kuum, et mul oli tunne, et ma põlen ära. Ei tea, mis siis veel suvel saab.

Olge tublid ja loodetavasti varsti kirjutan jälle! :))

Fiestas patrias

Hola a todos!! :)

Nagu juba rääkisin siis 18. september on Tšiili sünnipäev ehk fiestas patrias. See möödus üllatavalt rahulikult pere seltsis. Küll aga oli samal ajal ka minu hostõe sünnipäev ehk kokku saime sugulastega söögilaua taga veeta 3 pikka päeva (nemad lakkamatult lobisemas ja naermas ja mina üritamas midagi aru saada ja mitte oskamas kaasa rääkida). Hiljem pakiti söögilaud kokku ja hakati tantsima. Algul tantsisime cuecat, aga hiljem juba selliseid tantse, et mu õde pani mulle käe silmade ette ja kui ma sellest hoolimata vaatasin, siis ma lihtsalt naersin järgmised 15 minutit ja ei suutnud ära imestada, millised hullud hostsugulased mul on.

Anticuchos

Minu hostõed

Hostisaga

Pidupäeva puhul toimus minu linnas ka paraad, kus marssisid Pitrufqueni koolid, lasteaiad, tuletõrjujad, ratsanikud, kalamehed, põllumehed, tantsijad jt. Ühesõnaga kõik inimesed siin on piisavalt erilised, et marssida ja pool linna vist marssis. Iga kolonni eesotsas marssis omavoliliselt üks tänavakoer. Minu kool kahjuks ei marssinud, aga ma käisin vaatamas. Algul vaatasime õega tee ääres teiste inimeste seas, aga siis kutsus meie isa meid kuhugi aiaga ümbritsetud alasse, kus olid toolid. See oli nagu VIP ala, aga kuna vabu kohti oli siis nojah miks mitte ka seal tagareas istuda. Lõpuks vaatasin ma paraadi esireas Pitrufqueni politseiülema kõrval. Kui ratsanikud tulid, siis andsid nad nendele samadele tähtsatele inimestele sarve, kus sees oli midagi õunasiidri taolist. Igaüks võttis väikese lonksu ja andis järgmisele edasi. Selline traditsioon. Nagu pildilt näha, siis sain ka mina seda võlujooki proovida.

Vahel kipub ununema, et see koht, kus ma elan, on kõigest killuke tervest Tšiilist ja üks pisike linnake, sest nii palju asju toimub siin. Nii palju andekaid ja ettevõtlike inimesi. Kunagi ei teki tunnet, et tõeline elu toimub pealinnas Santiagos vms.

Ja vahel käime raudteesilla peal turnimas, kus rongi ei sõida, sest osa sillast kukkus mõni aeg tagasi kokku.

Koolis pakkus mu klassiõde, et võiksime terve kooli ees esineda Põhja-Tšiili tantsu sayaga. Natuke hirmus tundus, aga kuna vahetusaastal tuleb kõigele jah öelda, siis ütlesin sellelegi si. Tantsu hakkasime Tšiili moodi õppima ikka viimasel hetkel ehk 2 päeva enne esinemist. Kostüümid saime vaevalt õigeks ajaks kätte ja ma olin pidevalt üpris kindel, et lavale me selle tantsuga ei jõua. Ka ei olnud ma päris kindel, millesse ma ennast seganud olen. Sellegipoolest jäid kõik teised rahulikuks ja tehtud me selle saimegi. Jälle üks hirm ületatud. :)

Nii palju pühadest ja kohe varsti kirjutan ka kõigest muust! :)

Veel rohkem Tšiilit

Me hakkasime perega käima cueca tundides. Cueca on Tšiili rahvustants. Ühel laupäeva hommikul küsisin perelt, mis me täna teeme. Sain vastuseks, et mingi cueca on, aga ma väga midagi sellest arvata ei osanud. Ühel hetkel istusime siis terve perega autosse ja sõitsime cueca tundi. Läheme saali sisse ja kohal on juba hulk inimesi, kes kõik tantsivad rõõmsalt ringis. Ühineme ringiga ja hakkame kõik viiekesi cuecat õppima. Nii oleme seal käinud juba 4 laupäeva ja ütleks, et ma olen Tšiili sünnipäevaks valmis.

Tšiili sünnipäev on 18. septembril, aga tegelikult tähistatakse seda terve kuu. See tähendab, et tantsitakse väga palju cuecat ja teisi rahvustantse, süüakse Tšiili toite, on palju pidustusi, üle linna mängib Tšiili muusika ja igal pool on Tšiili lipud. Aga sellest pikemalt septembri lõpus.

Tähistasime koolis septembri algust ja minu klassiõde tantsis cuecat

Kehalise tunnis tantsisime ühte teist rahvustantsu, mis on põhimõtteliselt jalalt jalale hüppamine, aga sellel on oma iseloomulik muusika ja kõik koos seda tantsida on nii lõbus. Mulle meeldib Tšiili juures see, et nende tantsud ja toidud ja muud asjad ei ole üldse keerulised ega mingid ime asjad, aga tšiillased ise on nende üle väga uhked ja ongi kõigil tore. Ka oskavad nad igale lihtsale asjale panna uhke nime. Näiteks on siin igal erineva kujuga tavalisel valgel saial oma nimi. (?!).

Üldse on hispaania keeles nii palju rohkem sõnu ja sünonüüme kui eesti keeles. Väga tihti tuleb ette sõnu, millel lihtsalt ei ole eesti keeles vastet.

Ilmad hakkavad ka juba soojemaks minema. Päris tihti paistab soe päike ja siis me istume kooli õues muru peal, kuulame reggaetoni (siinset muusikat), laulame ja oleme rõõmsad.

Meie linn on pisike ja mitte kuigi jõukas, aga inimesed on õnnelikud selle üle, mis neil on. Tuntakse suurt rõõmu väikeste asjade üle, tehakse pilte lihtsatest hetkedest ja küsitakse lihtsaid, aga siiraid küsimusi.

Kui vihma sajab nii palju, et kooliõu on üks suur lomp, siis miks mitte ujutada seal paberist laevukesi

Kui alguses oli mul veidi igav ja ma veetsin palju aega kodus, siis see nädal ma vaevalt jõudsin kodus olla. Esmaspäeval oli väga ilus ilm, seega ma küsisin oma klassiõelt, kas ta ei tahaks midagi teha. Nii me siis läksime kõigepealt ühte kohvikusse completosid sööma ja pärast teise kohvile. Ma polnud kindel, kas mu hispaania keel on piisavalt hea, et kellegagi kahekesi nii kauaks juttu jätkuks, aga nüüd olen, sest meil oli nii lõbus!

Kuna järjest rohkem juhtub asju, mis on tähtsad minu enda jaoks ja mitte ehk teistele eriti huvitavad lugeda, siis muutub ka blogi kirjutamine järjest raskemaks, aga ma ei anna veel alla ja üritan ikka arendada endas seda kirjaniku poolt ka. Lisan lõppu jällegi veel mõned pildid. :)

Minu esimene Tšiili pidu, kus mängis ainult minu lemmikmuusika (reggaeton), kus tantsiti terve öö ja kus meie nägudes helendasid värvilised täpikesed

Saime oma Tšiili ID-kaardid!!!!

Maagilised hommikud

Adios!