Fiestas patrias

Hola a todos!! :)

Nagu juba rääkisin siis 18. september on Tšiili sünnipäev ehk fiestas patrias. See möödus üllatavalt rahulikult pere seltsis. Küll aga oli samal ajal ka minu hostõe sünnipäev ehk kokku saime sugulastega söögilaua taga veeta 3 pikka päeva (nemad lakkamatult lobisemas ja naermas ja mina üritamas midagi aru saada ja mitte oskamas kaasa rääkida). Hiljem pakiti söögilaud kokku ja hakati tantsima. Algul tantsisime cuecat, aga hiljem juba selliseid tantse, et mu õde pani mulle käe silmade ette ja kui ma sellest hoolimata vaatasin, siis ma lihtsalt naersin järgmised 15 minutit ja ei suutnud ära imestada, millised hullud hostsugulased mul on.

Anticuchos

Minu hostõed

Hostisaga

Pidupäeva puhul toimus minu linnas ka paraad, kus marssisid Pitrufqueni koolid, lasteaiad, tuletõrjujad, ratsanikud, kalamehed, põllumehed, tantsijad jt. Ühesõnaga kõik inimesed siin on piisavalt erilised, et marssida ja pool linna vist marssis. Iga kolonni eesotsas marssis omavoliliselt üks tänavakoer. Minu kool kahjuks ei marssinud, aga ma käisin vaatamas. Algul vaatasime õega tee ääres teiste inimeste seas, aga siis kutsus meie isa meid kuhugi aiaga ümbritsetud alasse, kus olid toolid. See oli nagu VIP ala, aga kuna vabu kohti oli siis nojah miks mitte ka seal tagareas istuda. Lõpuks vaatasin ma paraadi esireas Pitrufqueni politseiülema kõrval. Kui ratsanikud tulid, siis andsid nad nendele samadele tähtsatele inimestele sarve, kus sees oli midagi õunasiidri taolist. Igaüks võttis väikese lonksu ja andis järgmisele edasi. Selline traditsioon. Nagu pildilt näha, siis sain ka mina seda võlujooki proovida.

Vahel kipub ununema, et see koht, kus ma elan, on kõigest killuke tervest Tšiilist ja üks pisike linnake, sest nii palju asju toimub siin. Nii palju andekaid ja ettevõtlike inimesi. Kunagi ei teki tunnet, et tõeline elu toimub pealinnas Santiagos vms.

Ja vahel käime raudteesilla peal turnimas, kus rongi ei sõida, sest osa sillast kukkus mõni aeg tagasi kokku.

Koolis pakkus mu klassiõde, et võiksime terve kooli ees esineda Põhja-Tšiili tantsu sayaga. Natuke hirmus tundus, aga kuna vahetusaastal tuleb kõigele jah öelda, siis ütlesin sellelegi si. Tantsu hakkasime Tšiili moodi õppima ikka viimasel hetkel ehk 2 päeva enne esinemist. Kostüümid saime vaevalt õigeks ajaks kätte ja ma olin pidevalt üpris kindel, et lavale me selle tantsuga ei jõua. Ka ei olnud ma päris kindel, millesse ma ennast seganud olen. Sellegipoolest jäid kõik teised rahulikuks ja tehtud me selle saimegi. Jälle üks hirm ületatud. :)

Nii palju pühadest ja kohe varsti kirjutan ka kõigest muust! :)