Kodust koju / De casa a casa

Tsauki! // Hola mis queridos! Abajo esta vez voy a escribir también en español.

Ma olen seda viimast postitust nii pikalt edasi lükanud, sest lihtsalt liiga palju on öelda ja liiga raske on aktsepteerida, et see ongi kõik, aga ma siiski ei taha kõiki mõtteid ja tundeid ka ainult enda teada hoida. Nii et keda veel huvitab siis siin on minu last but not least postitus.

Kuidas möödusid mu viimased nädalad Tšiilis? 

Juuni oli minu jaoks väga tegus kuu, lausa nii tegus, et mul on kahju, et ma ei jõudnud midagi isegi enda jaoks päevikusse kirja panna. 12. juuni oli minu sünnipäev, millelt ma väga midagi oodata ei osanud. Olin õhtuks kutsunud külla oma 4 paremat sõbrannat. Hommikul äratas hostpere mu lauluga üles ja andis kingituse, milleks oli meie piltidest kollaaž pildiraamis. Seejärel kirjutasin oma parimale sõbrannale Ivannale, et ma tulen tema juurest läbi ja lähme siis koos kooli nagu varasemalt kokku olime leppinud. Tema aga ütles selle peale, et tal on väga kahju, aga et ta läheb täna oma poisssõbraga. Mina ei suutnud uskuda, et ta mulle minu sünnipäeval nii ütleks, aga tema oli endas väga kindel ja nii ma jäingi peaaegu uskuma, et see tõesti nii oli. Õnneks pakkus mulle üks teine sõber, et lähme koos ja läksimegi siis. Kooli jõudes juhatas ta mind sööklasse, kus me siis mõnede teiste klassikaaslastega istuma jäime, sest nad väitsid, et õpetajat ei ole niikuinii ja tundi pole vaja minna. Kõik soovisid mulle õnne ja jutustasime niisama. Natuke aega hiljem siiski läksime klassi ja mina läksin rõõmsalt ees öeldes, et võin ise õpetajale seletada, miks me hiljaks jäime, et mul on sünnipäev jne aga oh.. tegin ukse lahti ja minu üllatuseks oli terve klass seal ja laulis mulle sünnipäevalaulu. Nad olid klassi ära kaunistanud, kõik olid mulle tahvlile kirjutanud häid soove ja Ivanna oli mulle teinud hiiglasliku meie piltidega (rohkem kui 100 pilti) raamatu moodi plakati moodi asja. Laual oli väga palju süüa. Tegelikult kasutavad tšiillased iga pidupäeva vabandusena, et mitte tundi teha, aga sellist üllatust ei oleks ma küll osanud oodata ja näha, et nad tõesti minust niivõrd hoolivad tegi mind nii õnnelikuks. Nad üldse hoidsid mind väga.. :)

"Õnnelik sünnipäev Mari Luz"

Tšiilis on kombeks lükata sünnipäevalapse pea tordi sisse. Mulle seda ei tehtud, aga see-eest läksime Ivannaga üksteise nägude tordiga määrimisega pisut hoogu. Minul oli terve ülejäänud sünnipäeva pool nägu vaarikapunane.

"Vaata, need oleme nagu meie!"

Õhtul tähistasime veel kodus süües minu lemmikuid completosid ja lemmiktorti torta de tres leches

Sama nädala laupäeval korraldasime Camillaga oma hüvastijätupeo, kuhu kutsusime ligi 100 sõpra ja tuttavat. See oli lihtsalt IMELINE! Olla koos kõigi nende inimestega, kes olid olnud osa meie elust Pitrufquénis ja tutvuda veel uutega.

Mina, August Rootsist ja Camilla Taanist

Mina Tšiili rahvustantsu cuecat tantsimas

Minu päris päris viimane nädal minu Tšiili kodus oli kindlalt kõige raskem mu elus. Kogu aeg oli lihtsalt selline tunne, et see ei saa võimalik olla.. Nutsime koolis kõik kordamööda. Pisarad voolasid iga päev ja ööd jäid väga lühikeseks. Ma ei ole kunagi nii vähe maganud kui oma vahetusaasta viimastel nädalatel ja ausalt öeldes ei oleks ma ka üldse arvanud, et see võimalik on. Viimasel ööl istusin üksi kamina ääres ja kirjutasin 30+ inimesele kaarte.

Viimane päev, pisarad silmis ja nägu naerul

Minu hostema riputas minu suure Eesti lipu oma magamistoa seinale

Kui minu kodulinnas juhtus maailmaime ehk siis lund hakkas sadama (seal ei saja kunagi lund)

Sai avokaadoga ja pulbrikohv oli minu jaoks väga tavaline nähtus

Viimased hetked koos (Chely, mina, Kishi, hostema)

Kui ma 11 kuud varem päikesetõusul Tšiili kohale jõudes Ande nägin, siis teadsin kohe, et olen õiges kohas.

Kuidas on jõuda tagasi kodumaale peale 11 kuud eemal?

Tšiilist ära tulemine oli kindlalt kõige jubedam ja ebaloomulikum asi, mida ma oma elus olen teinud. Uskuge või mitte, aga minu maailm sel hetkel oli seal. Tšiili oli minu riik, Santiago oli minu pealinn, Pitrufquen oli minu kodu ning ümberringi lähedal ja kaugel elasid igal pool minu sõbrad ja tuttavad. Kui aus olla, siis ma ei üritanud ennast eriti Eesti eluga kursis hoida ka. Mitte et Eesti mulle tähtis ei oleks, aga sel aastal tahtsin lihtsalt proovida olla nii eemal ja teises maailmas kui võimalik. Veel lennujaamas viimastel hetkedel oli mul tunne, et "aga ma ju ei lähegi päriselt ära". Ja siiamaani on natuke selline tunne, sest need kohad ja inimesed minu vahetusaastalt elavad minu sees edasi, samamoodi nagu Eesti ei lähe mul kunagi meelest. 

Viimased kuud on olnud korralik šokk ja väärtuste konflikt minus endas. Eestisse tagasi jõudes vaimustasid mind eelkõige meie põhjamaa valged ööd, mille olemasolu olin Tšiilis täitsa ära unustanud. Unustasin ennast tihti õhtuti südaööni välja, istusin öösiti üleval ja kodumaa suviste põldude vahel sõites, lai naeratus näol, mõtlesin, et Eesti on ikka imekaunis. Ma igatsesin masinakohvi, Eesti võrreldes Tšiiliga tõeliselt laia toiduvalikut, oma kodu ja pere, sõpru, seda vabadust, mis mul Eestis on, eestlaste sarkasmi ja võimekust tõsiselt rääkida, õppimist ja muud eestilikku. Ma igatsen

• naeratavaid kerge ja avatud olemisega inimesi
• naeru
• hispaaniakeelset muusikat, mis tekitab minus siirast õnnetunnet
• hispaania keelt, mille rääkimine iseenesest teeb elu juba nii palju ilusamaks
• lihtsate hetkede pildistamist
• oma kahte kõige armsamat koera
• oma Tšiili pere ja sõpru ja kõiki vahetusõpilasi 
• Tšiili huumorit
• põsemusisid ja lähedust
• koolivormi
• mägesid
• vahetusõpilaseks olemist, sest kodust nii kaugel olles avastad sa paratamatult pidevalt endas või maailmas midagi uut ja huvitavat ning teed nii palju asju, mida ei oleks kunagi võimalikuks pidanud (üritan seda suhtumist mitte kaotada)

Ma ei ole enam seal, aga ma ei ole nagu siin ka. Ma olen kusagil vahepeal ja ilmselt sinna ka jään. Eesti on mu kodumaa, aga maailm on mu kodu. Selles mõttes, et ma tõesti tunnen, et muutsin YFUga maailma oma koduks. :)

Mida vahetusaasta mulle andis?

Mina läksin vahetusaastale endas otsima eelkõige enesekindlust ja julgust elada oma elu nii nagu mina seda tahan. Tahtsin saada uusi kogemusi ja avastada maailma, sest tundsin, et peale 10 aastat Eesti koolis on mul vaja ka midagi teistsugust näha. Ning loomulikult tahtsin õppida ära hispaania keele ja elada Ladina-Ameerikas, sest see oli mu suurim unistus ja on mu suurim armastus. Seda kõike ma sealt ka sain ja sain veel palju enamatki. Tänu YFUle saan ma väga paljude riikide puhul öelda, et tean sealt kedagi. Septembris käisin juba Camillal Taanis külas, kus sain ühe päeva käia Taani koolis ja veeta aega paljude taanlastega. Elades vahetusaastal läbi imelisi hetki ja samas hakates nii palju rohkem hindama oma Eesti elu, omandas iga emotsioon minu jaoks uue tähenduse ja ma sain aru, mis tunne on olla tõeliselt õnnelik. Ma õppisin kui oluline on naerda ja et põnevaks läheb siis, kui sa räägid inimestega, keda sa ei tunne, ja ütled kõigele jah. Ja õppisin veel, et ükskõik kui raske üks hüvastijätt ka ei oleks, siis ei tohi minevikku kinni jääda, sest parim hetk, mis meil on, on ikkagi just praegu. Iga päevaga mõistan järjest paremini, mida kõike vahetusaasta mulle andis ja kui eriline võimalus see oli.

Tšiilis õppisin ka ruubikukuubikut kokku panema ja hakkasin mõtlema, et sa ei saagi tervet ruubikukuubikut kokku, kui sa kardad lõhkuda seda, mis juba koos on. Võtke seda kui metafoori ;)

Aitäh veelkord kõigile, kes mind inspireerisid, toetasid ja tegid minu elu parima aasta võimalikuks! Aitäh YFUle! Nüüd juba edasi uute seikluste poole! :)

HOLA mis queridos chilenos

Bueno, la última entrada aqui definitivamente va a ser la más difícil que he escrito, (por lo mismo me he demorado por más que 4 meses) porque todo lo que quiero decir, lo que siento y quiero agradecer no se puede poner a palabras. Ya han pasado más que 4 meses desde que me fui de mi querido Chile, pero no ha pasado ni un día que no haya pensado en todo de alla. Aveces todavía es difícil creer que todo esto me pasó a mi, que fue real. Las últimas semanas en Pitrufquén fueron unas de las mejores y peores, especialmente la última. Una que siempre voy a recordar y que me enseñó cuanto puede pasar en una sola semana y me enseñó como dormir super poco cada noche y seguir viva, llorar por lo menos 3 veces cada día pero después reír igual. Ese último día cuando cantamos karaoke con el curso, pusieron "Me niego" y después de unos intentos de cantar me puse a llorar tanto porque esa canción era exactamente lo que yo sentía en estos momentos. Muchas veces cuando estabamos tomando once o almorzando con la familia en estos últimos días, esforcé tanto para no llorar porque pensé que pronto ya no lo ibamos a hacer juntos y eso, no me lo pude imaginar.

Los siento tan cerca pero tan lejos al mismo tiempo. :( Como dijimos cuando me fui, aunque ya no estémos juntos, siguen en mis pensamientos y en mi corazón y ahora más que nunca lo siento cada día y entiendo que no es solamente algo que dicen sino es verdad. Pensar en todos los recuerdos, ambos los buenos y los malos, escuchar las canciones de alla, me da mucha pena y nostalgia pero también me llena de felicidad porque estoy aqui donde estaba hace un año, solo que ahora tengo otra vida al otro lado del mundo, mi otra familia y amigos que sé que siempre me van a apoyar y yo a ellos.  Mientras más tiempo pasa, más entiendo que tan especial fue todo lo que viví alla en el fin del mundo. Siempre lo busco en los mapas y digo en mi mente que alla es donde está la otra mitad de mi corazón.

Este año en Chile viví tantas cosas que nunca pensé que iba a vivir. Los que me conocen ya saben cuanto me encanta el español y que tan feliz estoy por saber hablarlo. Cumplí tantos sueños y más que eso, hice cosas que ni siquiera sabía soñar. Eso es lo mejor. De allí tengo mis momentos más felices y también los más tristes. Aprendí que hay que vivir la vida, hay que decir lo que sientes y piensas. Aprendí que los finales siempre duelen, aveces demasiado, pero no se puede quedar pegada en el pasado. Aprendí que el mundo es mucho más grande que el mundo donde vivía antes, que hay tantas realidades diferentes y una no es mejor que otra. Hay tantas personas diferentes pero de cada una hay algo que aprender. Aprendí que hay que hacer chistes tontos y estar feliz porque el tiempo que tenemos no es para estar triste o asustada sino para aprovecharlo. Y aprendí mucho más que todavía no sé. Porque al final puedo decir que solo arrepiento las cosas que no hice y estoy tan orgullosa de cada vez que hice algo que pensé que no podía lograr.

Pues, Chile me enseñó muchísimo, me dio tantos momentos hermosos que recordar y me hizo una mejor versión de mi misma, más cariñosa, más valiente, más madura, más alegre, más chilena. ;) Espero que yo igual les haya dejado alguna enseñanza o algo bueno. :)

Irme de intercambio a Chile fue la mejor decisión que he tomado así que quiero agradecer a mi misma que lo hice.. no mentira. Otra vez quiero agradecer a mi familia chilena por abrir las puertas de su casa para mi por 11 meses. Es increíble y lo valoro mucho! Gracias por todas las noches de películas, por todas las papas fritas, por los paseos, por todos los momentos simples como familia, gracias por todo! Gracias a mi curso por cuidarme tanto y todas las personas que me hicieron sentir tan bien y bienvenida alla tan lejos de mi país y que son mi razón para volver a Chilito.

"Hay lugares donde uno se queda y lugares que quedan en uno." Y Chile se queda en mi.

En vez de cuando pienso que ahhhhbdhgckgicr porque no podría solamente estar alla de nuevo si lo extraño tanto! Escucho el acento chileno, veo fotos de los lugares donde he estado y mis personas queridas alla siguiendo con sus vidas y siento que todo esto es lo mío.

La vida sigue y nos esperan otras aventuras pero sin duda Chile me cambió, siempre marcará mi vida y estará en alguna parte de mi mente y corazón. Y cada día queda menos para vernos de nuevo! :)

Les mando mis abrazos gigantes, gracias por leer! :)

Con mucho cariño
La Mari