Valdivia ja Niebla

Heihei

Mul oli terve nädal vaheaega ja selle ajaga jõudsin päris palju põnevat teha.

Kui imeline on hommikul üles ärgata mõttega, et täna ma lähen Vaikse ookeani äärde. :) Niisiis pühapäeval käisime perega Valdivias, mis on suurem linn lõunapool ookeani lähedal. Mulle räägiti, et Tšiilis jäävad kõik alati igale poole hiljaks, aga minu peres on nii, et kui väljasõit on kell 10, siis jooksen mina 10.05 viimasena autosse. 

Natuke minu kodust lõunapoole sõites on mäed juba palju uhkemad ja aknast välja vaadates igav ei hakka. Valdivias siis jalutame jõe ääres läbi turu, kus müüakse puuvilju, kala ja muid mereande ning siis vaatan, et jões ujuvad hiiglaslikud hülged või mingid sarnased loomad. Ja mitte ainult jões vaid nad on roninud läbi ühe augu teisele poole jõge ja turgu eraldavat võre, roomanud veel pika maa edasi, võtnud sinna ritta ja asunud süüa ootama.

Edasi sõitsime mere äärde. Jalutasime rannal ja keetsime auto pagasiruumis kohvi. Lõunaks sõime hunniku empanadasid (juustu või liha ja kapsa vms või mereandidega täidetud pirukad, mis on siin väga populaarsed). Terve selle nädala sõime tegelikult väga väga palju empanadasid.

Paadikesed

Meie ja ilusad värvilised majakesed

 

Kohvipaus

Familia

Kuna ma polnud pea 2 kuud merd näinud, siis sinna jõudes tuli mul selline nostalgia laks, et ma lõpetasin päris nutuselt. Aga eks mõned pisarad käivad asja juurde.

Tagasiteel ootas meid maanteel ees mitu kilomeetrit ummikut, sest keegi eespool oli teinud avarii. Nii veetsime me mitu tundi tee ääres jalutades.

Tegin veel reise, millest kindlasti mingil hetkel kirjutada tahan, aga iga postituse peale läheb mul jubedalt aega, on pühapäeva õhtu, vaheaeg saab läbi ja homme hakkab jälle kool, nii et ma praegu rohkem ei jõua.

Eile algas kevad ja üks päev oli juba nii soe ilm, et mul oli õues palav. Päike on siin nii kuum, et mul oli tunne, et ma põlen ära. Ei tea, mis siis veel suvel saab.

Olge tublid ja loodetavasti varsti kirjutan jälle! :))