Tühjad teed, vulkaanid ja lumi

Mari mari :)) (siinsete põliselanike mapuchede keeles ehk mapudunguni keeles tähendab see "tere"; nüüd proovi mind selles keeles tervitada)

Ühel päeval sõitsime perega Villarrica vulkaani juurde, mis on umbes 100 km minu kodust, ja see oli ka minu esimene kord ühte vulkaani nii lähedalt näha. Vulkaanid on siin kaetud lumegaaa!! Niiet päris ilma lumeta ma see aasta ka ei jää. Nüüd saan öelda, et olen vulkaani otsas kelgutanud. :)) Sõideti ka lumelauda ja suusatati ning tegelikult nägi see koht välja nagu üks suusakeskus ikka, ainult selle vahega, et mäetipust tuli suitsu välja. Kuigi lumi oli maas, siis õhk oli nii soe, et sai pusaga olla.

Vulkaan paistab

Päikeseratas päikeseratas - öeldi, et selline ring päikese ümber tähendab, et tuleb maavärin või juhtub midagi halba, aga kõik läks ilusti ja ma pole endiselt ühtegi maavärinat kogenud

Hostemaga

Üks tšiillanna

Samal päeval käisime ka kaugetel sugulastel maal külas ja selline vaade avaneb nende koduuksest välja astudes

Õeraas

Sel nädalal käisime klassi ja paralleelklassiga Villarrica rahvuspargis Argentiina piiri ääres. Sõitsime sinna bussiga umbes 3 tundi. Tegime poepeatuse Puconis, mis on üks suurem linn teel Argentiina poole ja väga populaarne turistide seas. Selle linnaga ma plaanin ühel hetkel ka lähemalt tutvuda. Kui enne Puconi saatsid meid tee kõrval vaid künkad, siis sealt edasi juba tõelised mäed. Peagi ütles telefon sin servicio (levi puudub) ja nii terve päeva. Sõitsime ühes suures orus, ümberringi ainult mäed ja aeg-ajalt mõned lambad, lehmad, sead ja hobused. Mõelda, et keegi elab seal niimoodi mägede rahus ja vaikuses ja kasvatab loomi.

Nende puude järgi on saanud minu kodumaakond Araucania oma nime. Neid on aga kahjuks väga väheks jäänud.

Vulkaan Lanin, mis asub Tšiili ja Argentiina piiril ning on kahe riigi vahel ära jagatud.

Argentiina piiri äärde jõudes oli pigem tunne, et oleme jõudnud maailma lõppu, sest mida lähemale me jõudsime seda vähemaks jäi teisi autosid ja lõpuks oleksime seal nagu päris üksi olnud. Üldse on Tšiili teedel väga vähe autosid liikvel.

Rahvuspargis oli jällegi kohati lumi maas. Matkasime maha umbes 6 kilomeetrit ja kiusatus samal ajal teisi lumepallidega loopida oli väga suur. Ajasime mõnede klassikaaslastega üksteist lumepallidega taga, kuni õpetaja ütles, et me peame selle lõpetama. Olime siis natuke aega rahus, aga mingil hetkel hakkasid sujuvalt kõik 2 klassitäit inimesi üksteist lumega loopima, näkku, pähe, igale poole. Nii umbes pool tundi. Meil olid jalas tossud ja seljas t-särgid või kampsunid ja kellelgi ei olnud muidugi mütsi või kindaid, sest ilm oli soe. Lõpuks olid kõigi riided vähem või rohkem märjad ja jalanõud läbi vettinud, aga külm meil ei olnud ja see oli nii lahe kogemus! :))