Aastalõpp ja mõtted

Hola hola hola hola kõigile üle pika aja!

Ma olen tagasi ja valmis teile jutustama mis toimus sel ajal kui siin blogis minust midagi kuulda ei olnud.

Ma lõpetasin 3. klassi. Talve asemel tuli suvi. 3 kuud vaheaega. Käisin reisimas. Tähistasin jõule suvekleidis. Naersin ja nutsin ja viimasel puhul ei tea keegi kas see oli kurvastusest ja segadusest või hoopis suurest õnnest ja tänutundest.

Nüüd ka kõigest veidi ilmekamalt. Alustuseks mainiksin ära, et mul hakkas 3 kuud suvevaheaega!! Ma lõpetasin kooli keskmise hindega 6.3, mis on kõrgeim hinne, mis ma kunagi tunnistusele olen saanud!! :)) Ja seda veel hispaania keeles õppides, kujutate ette? :D See on ühtlasi ka kõrgeim hinne mu klassis, aga olgu, arvestades, et ma päris kõike kaasa ei teinud, siis ma sellega veel ei eputa. 

Hindamissüsteem on siin 1-7 ühe komakohaga. Tšiili koolides on ka decimad. Näiteks kui sa teed mõne tunnitöö tublisti ära, siis võib õpetaja sulle vihikusse kirjutada 2 decimat või rohkem, oleneb õpetajast ja tööst. Hiljem kui tulevad mõne suurema kontrolltöö hinded, siis on sinu hetk otsida välja oma decimad ja need õpetajale ette näidata. See tähendab, et näiteks kui sinu kontrolltöö hinne on 5.9, aga sul on 2 decimat siis 5.9 + 0.2 ja sinu kontrolltöö hindeks saab hoopis 6.1. Minu arvates on see väga mõnus süsteem, mis motiveerib tunnis kaasa töötama ja mille võiks ka Eesti koolides kasutusele võtta.

Nagu Eestis on ka siin kombeks aasta lõpus klassiga üks väljasõit teha. Enne Tšiili tulekut lootsin ma ikka, et ehk saan ma minna klassiga Argentiinasse vms. Minu sõber vahetusõpilane teisest Tšiili linnast näiteks käiski oma klassiga Kuubal (Kuubal!!!!!!!!). Argentiinasse me ei läinud. See-eest sõitsime üheks laupäevaks umbes 8 km Pitrufquenist eemale minu klassiõe Coni maakoju. Ja see oli üks kõige õnnelikumaid päevi minu elus. Mida ma olen oma vahetusaastal õppinud ja mida ma õppisin ka sellest korrast on see, et alati ei ole oluline kui kaugele sa lähed ja kui palju raha sa sellele kulutad, vaid kellega sa lähed. :) Lihtsad asjad ning heast tahtest ja headest mõtetest tulvil inimesed teevadki kõige õnnelikumaks.

5 päeva oma detsembrikuust veetsin ma Concepcionis, mis on suurem linn põhjapool mere ääres, Tšiili suuruselt teine linn. Mis seal? Aasta alguse seminaril tutvusin ma ühe vahva Poola tüdruku Milenaga, kellega olen ka hiljem kirjutama jäänud ja kes veedab oma vahetusaasta Concepcionis. Niisiis käisin ma tal külas ja ühtlasi oma vahetusaasta esimesel pikemal reisil, üksinda, esimest korda kodustest eemal. Ja nii väga kui mulle ka ei meeldiks reisida, siis oma kodukohast lahkudes oli ikka väike ärevus sees, sest paratamatult tuli mõttesse, et ühel päeval tuleb mul sealt päriseks lahkuda ja seda ma küll absoluutselt ette ei kujuta. Jah, praeguseks olen ma siin päris kenasti kohanenud. Väikesed tõusud ja mõõnad on ikka nagu kõiges, aga Pitrufqueni kutsun ma nüüdseks oma koduks ja ka peres on peretunnet järjest enam. :)

Mereandidega empanada

Üks väga väga imeline paik, kus Vaikse ookeani hiiglaslikud lained jõuavad randa mustale liivale

See mereäärne ala, mis pildil paistab, jäi peale 2010. aasta suurt maavärinat kõik vee alla ja veel praegugi pole paljud sealsetest hoonetest kasutuses. Kui ise midagi sellist läbi elanud ei ole, siis on raske uskuda küll, et loodus ühel päeval tühja koha pealt midagi sellist korda saata suudab.

Ja kui sa seisad seal Eesti lipu sees ja suled silmad, siis on peaaegu tunne nagu oleksid kodus. Ja sa tead, et Eesti on südames alati sinuga. Igal pool. :)

Jõulud möödusid mul 20 soojakraadi ja minu suure Tšiili perekonna seltsis. Juba novembris kaunistasime maja uhkelt terve perega ära, nagu filmis ausalt!! Linnas on tänavatel kõrvuti palmid ja kuusepuid kujutavad kaunistused. 24ndal tulid kõik sugulased meie poole ja nii me sõime ja jutustasime ja pärast jagasime kingitusi kella 4ni hommikul. Häid jõule hakkasid kõik soovima alles peale kella 12 öösel. 25nda hommikul olid sugulased jälle platsis ja jälle sõime ja jutustasime õhtuni välja. 

Õed mõtlevad ikka ühtemoodi ehk kõigil juhtusid tumesinised kleidid ja aastavahetuseks valisime juba teised kleidid, mis on ka kõik kolm sama värvi.

Minu kallis familia

Homme on selle aasta viimane päev ja ma tahaksin öelda, et 2017 oli minu jaoks aasta, mis muutis mu elu ja jääb mulle meelde alatiseks. See tõi mulle uue keele, mida rääkida, minu imearmsad Tšiili sõbrad, ühe väga väga erilise sõbra Taanist, minu teise perekonna ja teise kodu. See oli aasta, mil ma viisin täide oma kõige suurema unistuse. :) Mistõttu tahan veelkord tänada kõiki, kes aitasid mul seda teoks teha. Ma lõpetan selle aasta üüratu tänutundega, sest minu ümber on nii palju armsaid ja suure südamega inimesi. 

Aitäh igaühele teist, kes te mulle kaasa elate, mind toetate ja minu blogi loete! See tähendab mulle rohkem, kui te arvata oskate. :)

Ma soovin kõigile imeilusat vana aasta lõppu ja unistuste täitumist!

-M