Valdivia ja Niebla

Heihei

Mul oli terve nädal vaheaega ja selle ajaga jõudsin päris palju põnevat teha.

Kui imeline on hommikul üles ärgata mõttega, et täna ma lähen Vaikse ookeani äärde. :) Niisiis pühapäeval käisime perega Valdivias, mis on suurem linn lõunapool ookeani lähedal. Mulle räägiti, et Tšiilis jäävad kõik alati igale poole hiljaks, aga minu peres on nii, et kui väljasõit on kell 10, siis jooksen mina 10.05 viimasena autosse. 

Natuke minu kodust lõunapoole sõites on mäed juba palju uhkemad ja aknast välja vaadates igav ei hakka. Valdivias siis jalutame jõe ääres läbi turu, kus müüakse puuvilju, kala ja muid mereande ning siis vaatan, et jões ujuvad hiiglaslikud hülged või mingid sarnased loomad. Ja mitte ainult jões vaid nad on roninud läbi ühe augu teisele poole jõge ja turgu eraldavat võre, roomanud veel pika maa edasi, võtnud sinna ritta ja asunud süüa ootama.

Edasi sõitsime mere äärde. Jalutasime rannal ja keetsime auto pagasiruumis kohvi. Lõunaks sõime hunniku empanadasid (juustu või liha ja kapsa vms või mereandidega täidetud pirukad, mis on siin väga populaarsed). Terve selle nädala sõime tegelikult väga väga palju empanadasid.

Paadikesed

Meie ja ilusad värvilised majakesed

 

Kohvipaus

Familia

Kuna ma polnud pea 2 kuud merd näinud, siis sinna jõudes tuli mul selline nostalgia laks, et ma lõpetasin päris nutuselt. Aga eks mõned pisarad käivad asja juurde.

Tagasiteel ootas meid maanteel ees mitu kilomeetrit ummikut, sest keegi eespool oli teinud avarii. Nii veetsime me mitu tundi tee ääres jalutades.

Tegin veel reise, millest kindlasti mingil hetkel kirjutada tahan, aga iga postituse peale läheb mul jubedalt aega, on pühapäeva õhtu, vaheaeg saab läbi ja homme hakkab jälle kool, nii et ma praegu rohkem ei jõua.

Eile algas kevad ja üks päev oli juba nii soe ilm, et mul oli õues palav. Päike on siin nii kuum, et mul oli tunne, et ma põlen ära. Ei tea, mis siis veel suvel saab.

Olge tublid ja loodetavasti varsti kirjutan jälle! :))

Fiestas patrias

Hola a todos!! :)

Nagu juba rääkisin siis 18. september on Tšiili sünnipäev ehk fiestas patrias. See möödus üllatavalt rahulikult pere seltsis. Küll aga oli samal ajal ka minu hostõe sünnipäev ehk kokku saime sugulastega söögilaua taga veeta 3 pikka päeva (nemad lakkamatult lobisemas ja naermas ja mina üritamas midagi aru saada ja mitte oskamas kaasa rääkida). Hiljem pakiti söögilaud kokku ja hakati tantsima. Algul tantsisime cuecat, aga hiljem juba selliseid tantse, et mu õde pani mulle käe silmade ette ja kui ma sellest hoolimata vaatasin, siis ma lihtsalt naersin järgmised 15 minutit ja ei suutnud ära imestada, millised hullud hostsugulased mul on.

Anticuchos

Minu hostõed

Hostisaga

Pidupäeva puhul toimus minu linnas ka paraad, kus marssisid Pitrufqueni koolid, lasteaiad, tuletõrjujad, ratsanikud, kalamehed, põllumehed, tantsijad jt. Ühesõnaga kõik inimesed siin on piisavalt erilised, et marssida ja pool linna vist marssis. Iga kolonni eesotsas marssis omavoliliselt üks tänavakoer. Minu kool kahjuks ei marssinud, aga ma käisin vaatamas. Algul vaatasime õega tee ääres teiste inimeste seas, aga siis kutsus meie isa meid kuhugi aiaga ümbritsetud alasse, kus olid toolid. See oli nagu VIP ala, aga kuna vabu kohti oli siis nojah miks mitte ka seal tagareas istuda. Lõpuks vaatasin ma paraadi esireas Pitrufqueni politseiülema kõrval. Kui ratsanikud tulid, siis andsid nad nendele samadele tähtsatele inimestele sarve, kus sees oli midagi õunasiidri taolist. Igaüks võttis väikese lonksu ja andis järgmisele edasi. Selline traditsioon. Nagu pildilt näha, siis sain ka mina seda võlujooki proovida.

Vahel kipub ununema, et see koht, kus ma elan, on kõigest killuke tervest Tšiilist ja üks pisike linnake, sest nii palju asju toimub siin. Nii palju andekaid ja ettevõtlike inimesi. Kunagi ei teki tunnet, et tõeline elu toimub pealinnas Santiagos vms.

Ja vahel käime raudteesilla peal turnimas, kus rongi ei sõida, sest osa sillast kukkus mõni aeg tagasi kokku.

Koolis pakkus mu klassiõde, et võiksime terve kooli ees esineda Põhja-Tšiili tantsu sayaga. Natuke hirmus tundus, aga kuna vahetusaastal tuleb kõigele jah öelda, siis ütlesin sellelegi si. Tantsu hakkasime Tšiili moodi õppima ikka viimasel hetkel ehk 2 päeva enne esinemist. Kostüümid saime vaevalt õigeks ajaks kätte ja ma olin pidevalt üpris kindel, et lavale me selle tantsuga ei jõua. Ka ei olnud ma päris kindel, millesse ma ennast seganud olen. Sellegipoolest jäid kõik teised rahulikuks ja tehtud me selle saimegi. Jälle üks hirm ületatud. :)

Nii palju pühadest ja kohe varsti kirjutan ka kõigest muust! :)

Veel rohkem Tšiilit

Me hakkasime perega käima cueca tundides. Cueca on Tšiili rahvustants. Ühel laupäeva hommikul küsisin perelt, mis me täna teeme. Sain vastuseks, et mingi cueca on, aga ma väga midagi sellest arvata ei osanud. Ühel hetkel istusime siis terve perega autosse ja sõitsime cueca tundi. Läheme saali sisse ja kohal on juba hulk inimesi, kes kõik tantsivad rõõmsalt ringis. Ühineme ringiga ja hakkame kõik viiekesi cuecat õppima. Nii oleme seal käinud juba 4 laupäeva ja ütleks, et ma olen Tšiili sünnipäevaks valmis.

Tšiili sünnipäev on 18. septembril, aga tegelikult tähistatakse seda terve kuu. See tähendab, et tantsitakse väga palju cuecat ja teisi rahvustantse, süüakse Tšiili toite, on palju pidustusi, üle linna mängib Tšiili muusika ja igal pool on Tšiili lipud. Aga sellest pikemalt septembri lõpus.

Tähistasime koolis septembri algust ja minu klassiõde tantsis cuecat

Kehalise tunnis tantsisime ühte teist rahvustantsu, mis on põhimõtteliselt jalalt jalale hüppamine, aga sellel on oma iseloomulik muusika ja kõik koos seda tantsida on nii lõbus. Mulle meeldib Tšiili juures see, et nende tantsud ja toidud ja muud asjad ei ole üldse keerulised ega mingid ime asjad, aga tšiillased ise on nende üle väga uhked ja ongi kõigil tore. Ka oskavad nad igale lihtsale asjale panna uhke nime. Näiteks on siin igal erineva kujuga tavalisel valgel saial oma nimi. (?!).

Üldse on hispaania keeles nii palju rohkem sõnu ja sünonüüme kui eesti keeles. Väga tihti tuleb ette sõnu, millel lihtsalt ei ole eesti keeles vastet.

Ilmad hakkavad ka juba soojemaks minema. Päris tihti paistab soe päike ja siis me istume kooli õues muru peal, kuulame reggaetoni (siinset muusikat), laulame ja oleme rõõmsad.

Meie linn on pisike ja mitte kuigi jõukas, aga inimesed on õnnelikud selle üle, mis neil on. Tuntakse suurt rõõmu väikeste asjade üle, tehakse pilte lihtsatest hetkedest ja küsitakse lihtsaid, aga siiraid küsimusi.

Kui vihma sajab nii palju, et kooliõu on üks suur lomp, siis miks mitte ujutada seal paberist laevukesi

Kui alguses oli mul veidi igav ja ma veetsin palju aega kodus, siis see nädal ma vaevalt jõudsin kodus olla. Esmaspäeval oli väga ilus ilm, seega ma küsisin oma klassiõelt, kas ta ei tahaks midagi teha. Nii me siis läksime kõigepealt ühte kohvikusse completosid sööma ja pärast teise kohvile. Ma polnud kindel, kas mu hispaania keel on piisavalt hea, et kellegagi kahekesi nii kauaks juttu jätkuks, aga nüüd olen, sest meil oli nii lõbus!

Kuna järjest rohkem juhtub asju, mis on tähtsad minu enda jaoks ja mitte ehk teistele eriti huvitavad lugeda, siis muutub ka blogi kirjutamine järjest raskemaks, aga ma ei anna veel alla ja üritan ikka arendada endas seda kirjaniku poolt ka. Lisan lõppu jällegi veel mõned pildid. :)

Minu esimene Tšiili pidu, kus mängis ainult minu lemmikmuusika (reggaeton), kus tantsiti terve öö ja kus meie nägudes helendasid värvilised täpikesed

Saime oma Tšiili ID-kaardid!!!!

Maagilised hommikud

Adios!