Kodust koju / De casa a casa

Tsauki! // Hola mis queridos! Abajo esta vez voy a escribir también en español.

Ma olen seda viimast postitust nii pikalt edasi lükanud, sest lihtsalt liiga palju on öelda ja liiga raske on aktsepteerida, et see ongi kõik, aga ma siiski ei taha kõiki mõtteid ja tundeid ka ainult enda teada hoida. Nii et keda veel huvitab siis siin on minu last but not least postitus.

Kuidas möödusid mu viimased nädalad Tšiilis? 

Juuni oli minu jaoks väga tegus kuu, lausa nii tegus, et mul on kahju, et ma ei jõudnud midagi isegi enda jaoks päevikusse kirja panna. 12. juuni oli minu sünnipäev, millelt ma väga midagi oodata ei osanud. Olin õhtuks kutsunud külla oma 4 paremat sõbrannat. Hommikul äratas hostpere mu lauluga üles ja andis kingituse, milleks oli meie piltidest kollaaž pildiraamis. Seejärel kirjutasin oma parimale sõbrannale Ivannale, et ma tulen tema juurest läbi ja lähme siis koos kooli nagu varasemalt kokku olime leppinud. Tema aga ütles selle peale, et tal on väga kahju, aga et ta läheb täna oma poisssõbraga. Mina ei suutnud uskuda, et ta mulle minu sünnipäeval nii ütleks, aga tema oli endas väga kindel ja nii ma jäingi peaaegu uskuma, et see tõesti nii oli. Õnneks pakkus mulle üks teine sõber, et lähme koos ja läksimegi siis. Kooli jõudes juhatas ta mind sööklasse, kus me siis mõnede teiste klassikaaslastega istuma jäime, sest nad väitsid, et õpetajat ei ole niikuinii ja tundi pole vaja minna. Kõik soovisid mulle õnne ja jutustasime niisama. Natuke aega hiljem siiski läksime klassi ja mina läksin rõõmsalt ees öeldes, et võin ise õpetajale seletada, miks me hiljaks jäime, et mul on sünnipäev jne aga oh.. tegin ukse lahti ja minu üllatuseks oli terve klass seal ja laulis mulle sünnipäevalaulu. Nad olid klassi ära kaunistanud, kõik olid mulle tahvlile kirjutanud häid soove ja Ivanna oli mulle teinud hiiglasliku meie piltidega (rohkem kui 100 pilti) raamatu moodi plakati moodi asja. Laual oli väga palju süüa. Tegelikult kasutavad tšiillased iga pidupäeva vabandusena, et mitte tundi teha, aga sellist üllatust ei oleks ma küll osanud oodata ja näha, et nad tõesti minust niivõrd hoolivad tegi mind nii õnnelikuks. Nad üldse hoidsid mind väga.. :)

"Õnnelik sünnipäev Mari Luz"

Tšiilis on kombeks lükata sünnipäevalapse pea tordi sisse. Mulle seda ei tehtud, aga see-eest läksime Ivannaga üksteise nägude tordiga määrimisega pisut hoogu. Minul oli terve ülejäänud sünnipäeva pool nägu vaarikapunane.

"Vaata, need oleme nagu meie!"

Õhtul tähistasime veel kodus süües minu lemmikuid completosid ja lemmiktorti torta de tres leches

Sama nädala laupäeval korraldasime Camillaga oma hüvastijätupeo, kuhu kutsusime ligi 100 sõpra ja tuttavat. See oli lihtsalt IMELINE! Olla koos kõigi nende inimestega, kes olid olnud osa meie elust Pitrufquénis ja tutvuda veel uutega.

Mina, August Rootsist ja Camilla Taanist

Mina Tšiili rahvustantsu cuecat tantsimas

Minu päris päris viimane nädal minu Tšiili kodus oli kindlalt kõige raskem mu elus. Kogu aeg oli lihtsalt selline tunne, et see ei saa võimalik olla.. Nutsime koolis kõik kordamööda. Pisarad voolasid iga päev ja ööd jäid väga lühikeseks. Ma ei ole kunagi nii vähe maganud kui oma vahetusaasta viimastel nädalatel ja ausalt öeldes ei oleks ma ka üldse arvanud, et see võimalik on. Viimasel ööl istusin üksi kamina ääres ja kirjutasin 30+ inimesele kaarte.

Viimane päev, pisarad silmis ja nägu naerul

Minu hostema riputas minu suure Eesti lipu oma magamistoa seinale

Kui minu kodulinnas juhtus maailmaime ehk siis lund hakkas sadama (seal ei saja kunagi lund)

Sai avokaadoga ja pulbrikohv oli minu jaoks väga tavaline nähtus

Viimased hetked koos (Chely, mina, Kishi, hostema)

Kui ma 11 kuud varem päikesetõusul Tšiili kohale jõudes Ande nägin, siis teadsin kohe, et olen õiges kohas.

Kuidas on jõuda tagasi kodumaale peale 11 kuud eemal?

Tšiilist ära tulemine oli kindlalt kõige jubedam ja ebaloomulikum asi, mida ma oma elus olen teinud. Uskuge või mitte, aga minu maailm sel hetkel oli seal. Tšiili oli minu riik, Santiago oli minu pealinn, Pitrufquen oli minu kodu ning ümberringi lähedal ja kaugel elasid igal pool minu sõbrad ja tuttavad. Kui aus olla, siis ma ei üritanud ennast eriti Eesti eluga kursis hoida ka. Mitte et Eesti mulle tähtis ei oleks, aga sel aastal tahtsin lihtsalt proovida olla nii eemal ja teises maailmas kui võimalik. Veel lennujaamas viimastel hetkedel oli mul tunne, et "aga ma ju ei lähegi päriselt ära". Ja siiamaani on natuke selline tunne, sest need kohad ja inimesed minu vahetusaastalt elavad minu sees edasi, samamoodi nagu Eesti ei lähe mul kunagi meelest. 

Viimased kuud on olnud korralik šokk ja väärtuste konflikt minus endas. Eestisse tagasi jõudes vaimustasid mind eelkõige meie põhjamaa valged ööd, mille olemasolu olin Tšiilis täitsa ära unustanud. Unustasin ennast tihti õhtuti südaööni välja, istusin öösiti üleval ja kodumaa suviste põldude vahel sõites, lai naeratus näol, mõtlesin, et Eesti on ikka imekaunis. Ma igatsesin masinakohvi, Eesti võrreldes Tšiiliga tõeliselt laia toiduvalikut, oma kodu ja pere, sõpru, seda vabadust, mis mul Eestis on, eestlaste sarkasmi ja võimekust tõsiselt rääkida, õppimist ja muud eestilikku. Ma igatsen

• naeratavaid kerge ja avatud olemisega inimesi
• naeru
• hispaaniakeelset muusikat, mis tekitab minus siirast õnnetunnet
• hispaania keelt, mille rääkimine iseenesest teeb elu juba nii palju ilusamaks
• lihtsate hetkede pildistamist
• oma kahte kõige armsamat koera
• oma Tšiili pere ja sõpru ja kõiki vahetusõpilasi 
• Tšiili huumorit
• põsemusisid ja lähedust
• koolivormi
• mägesid
• vahetusõpilaseks olemist, sest kodust nii kaugel olles avastad sa paratamatult pidevalt endas või maailmas midagi uut ja huvitavat ning teed nii palju asju, mida ei oleks kunagi võimalikuks pidanud (üritan seda suhtumist mitte kaotada)

Ma ei ole enam seal, aga ma ei ole nagu siin ka. Ma olen kusagil vahepeal ja ilmselt sinna ka jään. Eesti on mu kodumaa, aga maailm on mu kodu. Selles mõttes, et ma tõesti tunnen, et muutsin YFUga maailma oma koduks. :)

Mida vahetusaasta mulle andis?

Mina läksin vahetusaastale endas otsima eelkõige enesekindlust ja julgust elada oma elu nii nagu mina seda tahan. Tahtsin saada uusi kogemusi ja avastada maailma, sest tundsin, et peale 10 aastat Eesti koolis on mul vaja ka midagi teistsugust näha. Ning loomulikult tahtsin õppida ära hispaania keele ja elada Ladina-Ameerikas, sest see oli mu suurim unistus ja on mu suurim armastus. Seda kõike ma sealt ka sain ja sain veel palju enamatki. Tänu YFUle saan ma väga paljude riikide puhul öelda, et tean sealt kedagi. Septembris käisin juba Camillal Taanis külas, kus sain ühe päeva käia Taani koolis ja veeta aega paljude taanlastega. Elades vahetusaastal läbi imelisi hetki ja samas hakates nii palju rohkem hindama oma Eesti elu, omandas iga emotsioon minu jaoks uue tähenduse ja ma sain aru, mis tunne on olla tõeliselt õnnelik. Ma õppisin kui oluline on naerda ja et põnevaks läheb siis, kui sa räägid inimestega, keda sa ei tunne, ja ütled kõigele jah. Ja õppisin veel, et ükskõik kui raske üks hüvastijätt ka ei oleks, siis ei tohi minevikku kinni jääda, sest parim hetk, mis meil on, on ikkagi just praegu. Iga päevaga mõistan järjest paremini, mida kõike vahetusaasta mulle andis ja kui eriline võimalus see oli.

Tšiilis õppisin ka ruubikukuubikut kokku panema ja hakkasin mõtlema, et sa ei saagi tervet ruubikukuubikut kokku, kui sa kardad lõhkuda seda, mis juba koos on. Võtke seda kui metafoori ;)

Aitäh veelkord kõigile, kes mind inspireerisid, toetasid ja tegid minu elu parima aasta võimalikuks! Aitäh YFUle! Nüüd juba edasi uute seikluste poole! :)

HOLA mis queridos chilenos

Bueno, la última entrada aqui definitivamente va a ser la más difícil que he escrito, (por lo mismo me he demorado por más que 4 meses) porque todo lo que quiero decir, lo que siento y quiero agradecer no se puede poner a palabras. Ya han pasado más que 4 meses desde que me fui de mi querido Chile, pero no ha pasado ni un día que no haya pensado en todo de alla. Aveces todavía es difícil creer que todo esto me pasó a mi, que fue real. Las últimas semanas en Pitrufquén fueron unas de las mejores y peores, especialmente la última. Una que siempre voy a recordar y que me enseñó cuanto puede pasar en una sola semana y me enseñó como dormir super poco cada noche y seguir viva, llorar por lo menos 3 veces cada día pero después reír igual. Ese último día cuando cantamos karaoke con el curso, pusieron "Me niego" y después de unos intentos de cantar me puse a llorar tanto porque esa canción era exactamente lo que yo sentía en estos momentos. Muchas veces cuando estabamos tomando once o almorzando con la familia en estos últimos días, esforcé tanto para no llorar porque pensé que pronto ya no lo ibamos a hacer juntos y eso, no me lo pude imaginar.

Los siento tan cerca pero tan lejos al mismo tiempo. :( Como dijimos cuando me fui, aunque ya no estémos juntos, siguen en mis pensamientos y en mi corazón y ahora más que nunca lo siento cada día y entiendo que no es solamente algo que dicen sino es verdad. Pensar en todos los recuerdos, ambos los buenos y los malos, escuchar las canciones de alla, me da mucha pena y nostalgia pero también me llena de felicidad porque estoy aqui donde estaba hace un año, solo que ahora tengo otra vida al otro lado del mundo, mi otra familia y amigos que sé que siempre me van a apoyar y yo a ellos.  Mientras más tiempo pasa, más entiendo que tan especial fue todo lo que viví alla en el fin del mundo. Siempre lo busco en los mapas y digo en mi mente que alla es donde está la otra mitad de mi corazón.

Este año en Chile viví tantas cosas que nunca pensé que iba a vivir. Los que me conocen ya saben cuanto me encanta el español y que tan feliz estoy por saber hablarlo. Cumplí tantos sueños y más que eso, hice cosas que ni siquiera sabía soñar. Eso es lo mejor. De allí tengo mis momentos más felices y también los más tristes. Aprendí que hay que vivir la vida, hay que decir lo que sientes y piensas. Aprendí que los finales siempre duelen, aveces demasiado, pero no se puede quedar pegada en el pasado. Aprendí que el mundo es mucho más grande que el mundo donde vivía antes, que hay tantas realidades diferentes y una no es mejor que otra. Hay tantas personas diferentes pero de cada una hay algo que aprender. Aprendí que hay que hacer chistes tontos y estar feliz porque el tiempo que tenemos no es para estar triste o asustada sino para aprovecharlo. Y aprendí mucho más que todavía no sé. Porque al final puedo decir que solo arrepiento las cosas que no hice y estoy tan orgullosa de cada vez que hice algo que pensé que no podía lograr.

Pues, Chile me enseñó muchísimo, me dio tantos momentos hermosos que recordar y me hizo una mejor versión de mi misma, más cariñosa, más valiente, más madura, más alegre, más chilena. ;) Espero que yo igual les haya dejado alguna enseñanza o algo bueno. :)

Irme de intercambio a Chile fue la mejor decisión que he tomado así que quiero agradecer a mi misma que lo hice.. no mentira. Otra vez quiero agradecer a mi familia chilena por abrir las puertas de su casa para mi por 11 meses. Es increíble y lo valoro mucho! Gracias por todas las noches de películas, por todas las papas fritas, por los paseos, por todos los momentos simples como familia, gracias por todo! Gracias a mi curso por cuidarme tanto y todas las personas que me hicieron sentir tan bien y bienvenida alla tan lejos de mi país y que son mi razón para volver a Chilito.

"Hay lugares donde uno se queda y lugares que quedan en uno." Y Chile se queda en mi.

En vez de cuando pienso que ahhhhbdhgckgicr porque no podría solamente estar alla de nuevo si lo extraño tanto! Escucho el acento chileno, veo fotos de los lugares donde he estado y mis personas queridas alla siguiendo con sus vidas y siento que todo esto es lo mío.

La vida sigue y nos esperan otras aventuras pero sin duda Chile me cambió, siempre marcará mi vida y estará en alguna parte de mi mente y corazón. Y cada día queda menos para vernos de nuevo! :)

Les mando mis abrazos gigantes, gracias por leer! :)

Con mucho cariño
La Mari

What a wonderful world

Tervitusi Tšiili talvest!

Enne kui see suur seiklus läbi saab, siis mõtlesin ikkagi teha veel vähemalt ühe postituse. Olles nüüd üpriski palju reisimuljetest kirjutanud, tahaksin veidi teiega ka oma igapäeva jagada, mida on jäänud alles ainult loetud nädalate jagu.

Teate ausalt öeldes, ma olen eluga siin nii ära harjunud, et ma isegi ei ole enam kurb mõeldes, et juba vähem kui kolme nädala pärast saab see kõik läbi. See tundub lihtsalt liiga uskumatu. Enam ei ole seda tunnet et ma oleks teiselpool maakera, vaid hoopis Eesti on teiselpool maakera. Samas tuleb järjest enam ka ikka Eesti jälle mõttesse ja igatsus minu päris oma pere järele, kõigi nende mugavuste ja tavade järele, mis meil seal on, mida ma varem ei osanud hinnata nii nagu ma teen seda praegu.

Siia jõudes panin ma kohe tähele, et tšiillased ei tea eriti palju sellest, mis Tšiilist väljapoole jääb. Siin tuli kuskilt naljaga ütlus ka, et "Tšiili on kõige parem riik Tšiilis". Hiljuti sain ma aru, et ka mina ei ole Tšiilis olles niivõrd muu maailma vastu huvi tundnud ja miks see nii on? Ma olen Tšiilis ujunud ookeanis, kelgutanud vulkaani otsas, pidanud lumesõda, ujunud jões ja järves, käinud võimsates mägedes, suurlinnas, pilvelõhkujas, metsas, kõrbes ja siin on veel erinevaid kohti, kuhu ma minna tahaksin. Mul on nii hea meel, et ma valisin oma vahetusriigiks just Tšiili, sest see on päriselt lihtsalt nii mitmekesine ja avastamistväärt riik. Samas ei ole siin väga kuhugi riigist välja minna ka, sest ühelpool laiub ookean ja teiselpool Argentiina ning tšiillaste ja argentiinlaste suhted ei ole just kõige paremad. :D Boliivia ja Peruu on ka, aga siin ei ole naaberriikidesse reisimine nii tavaline nagu meil Euroopas. Huvipuudus teiste keelte vastu tuleb ka sellest, et lähedal ei ole ühtegi riiki, kus ei räägitaks hispaania keelt.

Viimastel nädalatel olen ma koolis teinud presentatsiooni Eesti riigi ja kultuuri kohta ning rääkinud ka oma vahetusaasta kogemusest. Mul tuleb läbi käia kõik klassid terves koolis pluss õpetajad ehk kokku olen sama juttu saanud rääkida üle kümne korra, kuid seeläbi olen ka endale asja selgemaks saanud - kust ma ikkagi tulen, mida kõike ma olen see aasta õppinud, miks on vahetusaasta hea mõte ja mida ma Tšiilist arvan.

Alustasin oma presentatsiooni öeldes, et kui ma ütlen, et ma olen Eestist siis saan vastuseks pidevalt et "aaaa Eestist" ja tegelikkuses ei ole kellelgi aimugi mis see Eesti on. Küll aga nüüd vähemalt kõik Complejo Educacional Monseñor Guillermo Hartl'i õpilased ühtteist teavad Eesti kohta.

Nüüd siis minu igapäevast. Hommikul lähen ma kodust välja kell 8.10 et jalutada kella 8.20ks kooli. Mõnipäev jõuan 2 min enne tunni algust tühja klassi, aga teinepäev jõuan 5 minutit hiljem ja pean 15 minutit inspektori juures ootama, et mulle kirjutataks tõend, et ma jäin hiljaks ja kui neid tõendeid liiga paljuks läheb, siis saadetakse peale tunde kooli koristama. Mind õnneks ei ole saadetud, aga tõendeid on palju küll. Tuleb ju ikka kohalikku Tšiili aega järgida ja elu rahulikult võtta. Tunnid kestavad 2 korda 45 minutit järjest ja kõige hullemad on pärastlõunased filosoofia tunnid, mis kestavad lausa 2 tundi ja 10 minutit järjest. Söögivahetund kestab 1h, mille jooksul käime sööklas söömas ja jalutame koolipeal ringe või soojematel päevadel, mis on nüüdseks kõigest ilus minevik, lamame muru peal. Tunnid on sellised, et kui tahad töötad ja kui tahad siis lobised ja lollitad niisama. Kui mina möödunud augustis kooli jõudsin, siis istusin ma ikka korralikult oma pingis, vahetevahel rääkisin vaikselt pinginaabriga juttu ja mõtlesin, et mida need tšiillased kõik tõmblevad ringi, naeravad ja jutustavad ja kiusavad üksteist, aga nüüd vist olen ise samasugune. Talvel (praegu) on koolis päevläbi hirmus külm, sest küte on seal minimaalne, aga termosetäie kohvi ja hea tujuga saab hakkama.
Peale kooli lähen ma tavaliselt sõpradega "kesklinna" või oma parimale sõbrannale Ivannale külla, sest tema kodu on nagu minu teine või oleks õigem öelda kolmas kodu. Suvel palavaga läksime tihti paljude klassikaaslastega jõe äärde. Vahel lähen ka lihtsalt koju. Näiteks täna tulin peale kooli koju ja jõime õdede ja emaga matet (selline tee moodi seltskonnajook paljude puruks tehtud taimedega, mida juuakse kõrrega) ning pärast tegime sopaipillasid (midagi sõõrikute sarnast; taignast, mida küpsetatakse õlis). Koju jõudes tulevad mulle alati vastu minu koerad, rõõmsad, et ma koju jõudsin ja mina, rõõmus, et mul on koerad, keda koju jõudes tervitada. Neid hakkan ma kõige rohkem igatsema :(((( Praegugi on mul siin üks sõber kõrval, kes üldse ei taha lasta mul kirjutada. Õhtust sööme terve perega koos ja laual on alati sai koos erinevate asjadega, mida saia peale panna. Alguses oli väga harjumatu iga õhtu saia süüa, aga nüüd on juba harjumuseks saanud.

Viimasel ajal mõtlen ikka vahel, et kui veider, et see keel, mis veel 10 kuud tagasi oli mulle täiesti arusaamatu, see muusika, mis ümberringi kõlab, need inimesed ja pidevad põsemusid on nüüdseks nii omad. See ongi minu maailm ja minu elu. Vähemalt veel järgmised 17 päeva. Uskumatult vähe.

Minu kallis klass meie lõpuklassi dressipluusidega. Iga lõpuklass disainib ise oma dressipluusi ja siis on lubatud koolivormi kõrvalt ka sellega koolis käia.

Juhin tähelepanu Eesti ja Tšiili lippudele meie õlgadel

"Valle de la luna" maailma kõige kuivemas kõrbes

Siis kui Margherita Itaaliast tuli mulle külla ja me ronisime Temucos ühe künka otsa

Minu kõige armsamad Roma ja Hachi

Ühe väga suure ja pehme laamaga Iquiques (pildil: Anja Šveitsist, Anja hostema, mina, laama, Margherita Itaaliast)

Õekene

YFU aastalõpu seminaril uhke ja õnnelik peaaegu tšiillanna

Kodus

Armsa Anjaga keset kõrbe

Tšiili rahvuslill copihue

Kõrbe kohal, 2000 km ja rohkem kodust, aga ikka veel Tšiilis

Ühel pool teed on ookean ja teisel pool tohutu liivamägi

Emotsioonid

Ja nii need koolipäevad mööduvad

See ongi mate (ja Ivanna)

Armastan väga väga palju seda Šveitsi tüdrukut

Põhja-Tšiilis olles juhtus ka selline huvitav lugu, et järsku ühes suveniiri poes olles kuulsid minu kõrvad eesti keelt. Ja see oli ausalt üks kõige imelikumaid hetki minu elus. Läksin siis neid tervitama loomulikult ja esimene ehmatus tuli saades aru, et ma neid ei hakka ju põsemusiga tervitama. Ja minu eesti keel tuli suurest ehmatusest nii konarlikult, et päris piinlik hakkas. Elu ikka üllatab, sest ma poleks küll kunagi oodanud sellisel kombel siin teiste eestlastega kokku joosta.

Nii palju siis tänaseks. Loodan, et oli huvitav lugeda ja pilte vaadata ning näeme juba juuni lõpus! :)

Chao chao

Vahetusõpilastega Tšiilit avastamas

Tere kõigile!

Märtsis tegime me Tšiilis olevate vahetusõpilastega reisi Lõuna-Tšiili ja pealinna Santiagosse. Külastasime kohti nagu Pucon, Puerto Varas, Puerto Montt ja teisi väiksemaid. Tšiili on imeline riik ja ma olen nii uhke, et saan seda oma teiseks koduks kutsuda. Reisi alguses sõitsime kõigepealt Camillaga Santiagosse, et seal teiste vahetusõpilastega kokku saada ja järgmisel ööl tagasi kodusesse lõunasse. Tšiilis reisides viib teekond alati kas lõunast põhja või põhjast lõunasse, sest teises suunas minnes ei pea eriti kaua minema, et jõuda kas ookeani äärde või Argentiinasse. Nagu te ehk teate siis Tšiili on põhjast lõunasse ligikaudu 4300 km pikk ehk vahemaad on väga kauged. Meie reisisime umbes 1000 km pikkusel alal, mis on kõigest neljandik kogu Tšiilist. See kõige lõunapoolsem kant, kuhu me jõudsime on väga sarnane meie kodusele Põhja-Euroopale nii oma kliimalt kui looduselt, kohati on ainult mäed kõrgemad ja vulkaanid silmapiiril. Samas kui Santiago lähedal on mäed pruuni värvi ja kaetud kaktustega ning soojakraade märtsikuus ikka veel 30 ringis. Kujutate ette mis erinevused siis veel päris lõunas ja põhjas on. Kui kõik hästi läheb siis jõuan mina enne Eestisse tagasisõitu ka veel Põhja-Tšiiliga tutvuda.

Sõbrad sakslane, šveitslane ja itaallane

Alpaka villast kampsunitega

Kokku reisisime 9 päeva ja iga hetk sellest ajast oli tõeliselt eriline ja meeldejääv, iga päev täis üllatusi, uusi tutvuseid ja teadmisi. Selle lühikese ajaga saime omavahel väga lähedasteks ja kuigi see reis sai läbi ja sellist teist enam ei tule, siis need mälestused jäävad meile terveks eluks.

Öine Santiago

Rootsi tüdrukuga Santiagole pilku peale viskamas

Vahetusõpilased

Minu imeline Tšiili

Ladina-Ameerika kõige kõrgema hoone tipus

Viimasel õhtul Santiagos oli meil International Dinner, kuhu igaüks pidi küpsetama või kokkama midagi oma riigist. Nii valmisidki toidud üle kogu maailma ja väga palju selliseid, mida ma ei olnud kunagi varem proovinud. Mina pidin tegema eelroa, nii et otsustasin teha küüslauguleibu. Üllataval kombel said needki päris ruttu otsa.

See on imeline, kuidas me üksteist enne seda reisi põhimõtteliselt ei tundnudki, aga olles kõik vahetusõpilased Tšiilis, on meil nii palju ühist, et jututeemad olid üsna kerged tulema ja reisi lõpuks oli mul sõpru/tuttavaid rohkem kui 10 eri riigist. Nii lahe oli kuulda kõigi erinevatest kogemustest Tšiilis kõigi omamoodi hispaania keeles.

See oli kindlalt üks kõige lahedamaid kogemusi minu elus! :))

Päikeselist kevadet ja näeme juba 3 kuu pärast!

Valparaiso - minu unistuste linn

Veebruaris käisin ma Valparaisos, mis on veel üks kogemus, mis mulle väga tähtis on ja alatiseks meelde jääb.

Valparaiso oli minu bucket-listis juba enne Tšiili tulekut ja nii ma ütlesingi endale ja teistele, et ma ei lahku enne Tšiilist kui ma olen selle linna tänavatel kõndinud. Jutustades siis hostemale oma väikesest unistusest ütles tema nagu nii muuseas, et neil elab Valparaisos üks tuttav tädi ja ma võiksin minna koos oma vanema õega ja tema juures elada. Ja nii läks Valparaisosse mineku mõte veel 3 korda paremaks, sest 1) ma ei pidanud maksma elamiskulude eest 2) ma sain sinna minna koos oma hostõega!

Bussi ootamas ja meid reisile saatmas

10 tundi öist bussisõitu ja väga väga elevil

Vaade bussiaknast Santiago lähedal

Valparaiso - Valle de paraiso - Paradiisiorg on linn Santiagost veidikene põhjas mere ääres. See on linn ajalooga, kus igal nurgal ootab sind mõni üllatus või seinamaaling; kus igaüks disainib oma maja isemoodi, et erineda ja oma päritolu näidata; kus on tavaline, et keegi mängib trollis kitarri ja laulab kõva häälega; kus bussi astub keegi vanem mees ja räägib sulle lühidalt terve linna ajaloo ära; kus leidub selliseid piirkondi, kuhu isegi politsei ei sisene, sest see on liiga ohtlik; kus mina sain veeta nädalakese ühes tõeliselt armsas ladina-ameerika peres ja mis mulle tõeliselt südamesse jõudis.

Valparaisost leiab väga palju vanu lifte, mis sealsetel mäekülgedel transpordiks on.

Meie giid ja host Valparaisos - üks väga armas ja rõõmsameelne tädi, kes Valparaisot läbi ja lõhki tunneb

Vaade minu toa aknast öösel

Viña del Mar koos oma lilledest kellaga (vt taustal) on teine kuulus linn, mis asub kohe Valparaiso kõrval

Sandboarding - ehk siis liivalauatamine, mis on peaaegu sama, mis lumelauatamine ainult et liiva peal ilmselgelt

Üks väga paljudest Valparaiso vaimustavatest seinamaalingutest

"Mida sina teed, et maailma muuta?"

Valparaiso oli kõike seda, mida ma enne vahetusaastat ette kujutasin kui Ladina-Ameerikat. Nägin ka tõelist vaesust, üksteise otsa ehitatud majakesi, mis nägid välja nagu võiksid kohe mööda mäekülge alla lohiseda ja kuulsin lugusid, mida minul kui meie turvalisest Eestit pärit noorel oli raske uskuda.

Loodan, et nautisite pilte ja minu lühikest ülevaadet Valparaisost, sest minule igatahes jäi sellest paigast kustumatu mälestus. :)