What a wonderful world

Tervitusi Tšiili talvest!

Enne kui see suur seiklus läbi saab, siis mõtlesin ikkagi teha veel vähemalt ühe postituse. Olles nüüd üpriski palju reisimuljetest kirjutanud, tahaksin veidi teiega ka oma igapäeva jagada, mida on jäänud alles ainult loetud nädalate jagu.

Teate ausalt öeldes, ma olen eluga siin nii ära harjunud, et ma isegi ei ole enam kurb mõeldes, et juba vähem kui kolme nädala pärast saab see kõik läbi. See tundub lihtsalt liiga uskumatu. Enam ei ole seda tunnet et ma oleks teiselpool maakera, vaid hoopis Eesti on teiselpool maakera. Samas tuleb järjest enam ka ikka Eesti jälle mõttesse ja igatsus minu päris oma pere järele, kõigi nende mugavuste ja tavade järele, mis meil seal on, mida ma varem ei osanud hinnata nii nagu ma teen seda praegu.

Siia jõudes panin ma kohe tähele, et tšiillased ei tea eriti palju sellest, mis Tšiilist väljapoole jääb. Siin tuli kuskilt naljaga ütlus ka, et "Tšiili on kõige parem riik Tšiilis". Hiljuti sain ma aru, et ka mina ei ole Tšiilis olles niivõrd muu maailma vastu huvi tundnud ja miks see nii on? Ma olen Tšiilis ujunud ookeanis, kelgutanud vulkaani otsas, pidanud lumesõda, ujunud jões ja järves, käinud võimsates mägedes, suurlinnas, pilvelõhkujas, metsas, kõrbes ja siin on veel erinevaid kohti, kuhu ma minna tahaksin. Mul on nii hea meel, et ma valisin oma vahetusriigiks just Tšiili, sest see on päriselt lihtsalt nii mitmekesine ja avastamistväärt riik. Samas ei ole siin väga kuhugi riigist välja minna ka, sest ühelpool laiub ookean ja teiselpool Argentiina ning tšiillaste ja argentiinlaste suhted ei ole just kõige paremad. :D Boliivia ja Peruu on ka, aga siin ei ole naaberriikidesse reisimine nii tavaline nagu meil Euroopas. Huvipuudus teiste keelte vastu tuleb ka sellest, et lähedal ei ole ühtegi riiki, kus ei räägitaks hispaania keelt.

Viimastel nädalatel olen ma koolis teinud presentatsiooni Eesti riigi ja kultuuri kohta ning rääkinud ka oma vahetusaasta kogemusest. Mul tuleb läbi käia kõik klassid terves koolis pluss õpetajad ehk kokku olen sama juttu saanud rääkida üle kümne korra, kuid seeläbi olen ka endale asja selgemaks saanud - kust ma ikkagi tulen, mida kõike ma olen see aasta õppinud, miks on vahetusaasta hea mõte ja mida ma Tšiilist arvan.

Alustasin oma presentatsiooni öeldes, et kui ma ütlen, et ma olen Eestist siis saan vastuseks pidevalt et "aaaa Eestist" ja tegelikkuses ei ole kellelgi aimugi mis see Eesti on. Küll aga nüüd vähemalt kõik Complejo Educacional Monseñor Guillermo Hartl'i õpilased ühtteist teavad Eesti kohta.

Nüüd siis minu igapäevast. Hommikul lähen ma kodust välja kell 8.10 et jalutada kella 8.20ks kooli. Mõnipäev jõuan 2 min enne tunni algust tühja klassi, aga teinepäev jõuan 5 minutit hiljem ja pean 15 minutit inspektori juures ootama, et mulle kirjutataks tõend, et ma jäin hiljaks ja kui neid tõendeid liiga paljuks läheb, siis saadetakse peale tunde kooli koristama. Mind õnneks ei ole saadetud, aga tõendeid on palju küll. Tuleb ju ikka kohalikku Tšiili aega järgida ja elu rahulikult võtta. Tunnid kestavad 2 korda 45 minutit järjest ja kõige hullemad on pärastlõunased filosoofia tunnid, mis kestavad lausa 2 tundi ja 10 minutit järjest. Söögivahetund kestab 1h, mille jooksul käime sööklas söömas ja jalutame koolipeal ringe või soojematel päevadel, mis on nüüdseks kõigest ilus minevik, lamame muru peal. Tunnid on sellised, et kui tahad töötad ja kui tahad siis lobised ja lollitad niisama. Kui mina möödunud augustis kooli jõudsin, siis istusin ma ikka korralikult oma pingis, vahetevahel rääkisin vaikselt pinginaabriga juttu ja mõtlesin, et mida need tšiillased kõik tõmblevad ringi, naeravad ja jutustavad ja kiusavad üksteist, aga nüüd vist olen ise samasugune. Talvel (praegu) on koolis päevläbi hirmus külm, sest küte on seal minimaalne, aga termosetäie kohvi ja hea tujuga saab hakkama.
Peale kooli lähen ma tavaliselt sõpradega "kesklinna" või oma parimale sõbrannale Ivannale külla, sest tema kodu on nagu minu teine või oleks õigem öelda kolmas kodu. Suvel palavaga läksime tihti paljude klassikaaslastega jõe äärde. Vahel lähen ka lihtsalt koju. Näiteks täna tulin peale kooli koju ja jõime õdede ja emaga matet (selline tee moodi seltskonnajook paljude puruks tehtud taimedega, mida juuakse kõrrega) ning pärast tegime sopaipillasid (midagi sõõrikute sarnast; taignast, mida küpsetatakse õlis). Koju jõudes tulevad mulle alati vastu minu koerad, rõõmsad, et ma koju jõudsin ja mina, rõõmus, et mul on koerad, keda koju jõudes tervitada. Neid hakkan ma kõige rohkem igatsema :(((( Praegugi on mul siin üks sõber kõrval, kes üldse ei taha lasta mul kirjutada. Õhtust sööme terve perega koos ja laual on alati sai koos erinevate asjadega, mida saia peale panna. Alguses oli väga harjumatu iga õhtu saia süüa, aga nüüd on juba harjumuseks saanud.

Viimasel ajal mõtlen ikka vahel, et kui veider, et see keel, mis veel 10 kuud tagasi oli mulle täiesti arusaamatu, see muusika, mis ümberringi kõlab, need inimesed ja pidevad põsemusid on nüüdseks nii omad. See ongi minu maailm ja minu elu. Vähemalt veel järgmised 17 päeva. Uskumatult vähe.

Minu kallis klass meie lõpuklassi dressipluusidega. Iga lõpuklass disainib ise oma dressipluusi ja siis on lubatud koolivormi kõrvalt ka sellega koolis käia.

Juhin tähelepanu Eesti ja Tšiili lippudele meie õlgadel

"Valle de la luna" maailma kõige kuivemas kõrbes

Siis kui Margherita Itaaliast tuli mulle külla ja me ronisime Temucos ühe künka otsa

Minu kõige armsamad Roma ja Hachi

Ühe väga suure ja pehme laamaga Iquiques (pildil: Anja Šveitsist, Anja hostema, mina, laama, Margherita Itaaliast)

Õekene

YFU aastalõpu seminaril uhke ja õnnelik peaaegu tšiillanna

Kodus

Armsa Anjaga keset kõrbe

Tšiili rahvuslill copihue

Kõrbe kohal, 2000 km ja rohkem kodust, aga ikka veel Tšiilis

Ühel pool teed on ookean ja teisel pool tohutu liivamägi

Emotsioonid

Ja nii need koolipäevad mööduvad

See ongi mate (ja Ivanna)

Armastan väga väga palju seda Šveitsi tüdrukut

Põhja-Tšiilis olles juhtus ka selline huvitav lugu, et järsku ühes suveniiri poes olles kuulsid minu kõrvad eesti keelt. Ja see oli ausalt üks kõige imelikumaid hetki minu elus. Läksin siis neid tervitama loomulikult ja esimene ehmatus tuli saades aru, et ma neid ei hakka ju põsemusiga tervitama. Ja minu eesti keel tuli suurest ehmatusest nii konarlikult, et päris piinlik hakkas. Elu ikka üllatab, sest ma poleks küll kunagi oodanud sellisel kombel siin teiste eestlastega kokku joosta.

Nii palju siis tänaseks. Loodan, et oli huvitav lugeda ja pilte vaadata ning näeme juba juuni lõpus! :)

Chao chao