Ja ongi Tšiili

Tere, ma olen jõudnud õnnelikult Tšiili!!!!

Oma lennureisil ma kedagi tuttavat ei kohanud. Küll aga sain juba Madridis kuulda hispaania ja isegi Tšiili hispaania keelt. Kuna minu lend väljus Madridist keskööl ja ma lendasin ajas tagasi, siis oli õues terve aeg pime, kuid vahetult enne Santiagos maandumist jõudis Päike meile järele ning valgustas mägesid, mis Tšiili pealinna ümbritsevad. See oli imeilus!

 

Minu esimene Tšiili päikesetõus

Üle ookeani nagu niuhti

Santiago lennujaamas järjekordades seistes jutustasin ühe rootslasega, kes mõne aasta eest õppis Hispaanias hispaania keele selgeks ja nüüd oli tulnud Tšiili puhkusele. Esimesed vahetusõpilased püüdsin kinni, kui olin oma pagasi kätte saanud ja väljapääsu poole jalutasin (kellegi pagas ei läinud kaduma, wohohoo!). Nende kahe Šveitsi tüdrukuga läksime siis edasi ja peagi paistis juba YFU Tšiili silt. YFU vabatahtlikud (endised vahetusõpilased) tulid meile vastu ja üks teadis kohe rääkida, et ta on Tartus käinud. Small world.

Kui kõik vahetusõpilased olid kohale jõudnud, läksime õue ja bussidesse ning asusime teele ookeani poole, kus toimus aasta alguse seminar. Päike, mäed, palmid. Mm.. mitte päris. Bussiaknast välja vaadates paistis Tšiili oma talves nagu üks lõunamaa ikka, aga tegelikkuses on õues kohutavalt külm. Päeval saab veel talvemantliga hakkama, aga öösel on siin külmem kui Eesti talve kõige külmemal päeval. Termomeeter näitab küll 10 kraadi, aga see külm lihtsalt mõjub teistmoodi (vist mägede ja ookeani tõttu). 

Lumised mäetipud Santiago lennujaamas

 

Esimesed 3 päeva oma vahetusaastast veetsime me Punta de Tralcas. See on väga-väga ilus koht ookeani ääres, kus on bassein, hiiglaslikud lained, rand, jube hea söök ja väikesed majakesed (cabañas), kus elada. Ainult neid väikesi majakesi ei köeta. Radiaatorid on küll, aga päeval on need külmad ja osades majades ka öösel. Õnneks minu majas hakkas radiaator öösiti tööle, aga sellegipoolest magasin ma kampsunite ja kolme paksu tekiga. Tervet peamaja, kus kõik tegevused toimusid, pidi soojendama üksainus pisike gaasikütte masin elava tulega. Igatahes ei saanud me seal veedetud aja jooksul kordagi öelda, et meil oleks soe, ja küttesüsteemid on Kesk-Tšiilis väga algelised. 

Mina ja taanlased

„Where are you from? Where are you going to live?“ Osad vahetusõpilased elavad täitsa lõunas pingviinide juures, Antarktikast sama kaugel kui minu Tšiili kodust. Teised jälle 4000 km eemal Peruu piiri ääres. Me kõik tulime küll samasse riiki, aga ometi saavad meie vahetusaastad olema nii erinevad. Jutustasime vahetusõpilaste ja vabatahtlikega, kellest üks käis vahetusaastal Soomes ja kelle juures minu parim sõbranna eelmine aasta paar päeva Tšiilis elas. Üks teine jälle rääkis mulle, et ta on Pärnus käinud ja talle väga meeldis. Laulsime karaoket ja tegime just dance’i. Tšiilis kõik laulavad ja tantsivad. Keegi ei ütle, et ta ei oska. 

Tšiilis on väga palju kodutuid koeri. Nad on väga armsad ja sõbralikud, aga kahjuks kodutud. Kui me istusime ringi, et rääkida Tšiili kultuurist, siis koer tuli ikka ringi keskele puhkama. Kui me tantsisime, siis koer jalutas ka tantsupõrandal. Nad magasid meie verandadel nagu koduloomad jne.

Viimasel õhtul õpetasid YFU Tšiili vabatahtlikud meile lõpetuseks, kuidas tantsida nagu tšiillased, ja meie kõik õppisime hoolega. Sa pead oma puusi liigutama, mitte käte või ülakehaga vehkima. Ja me tantsisime Tšiili muusika järgi, üksi ja tüdrukud poistega ja kõik koos, ja kõik olid õnnelikud ja ma teadsin, et sellest tuleb jube lahe aasta.

Neljanda päeva hommikul sõitsime tagasi Santiagosse YFU Tšiili kontorisse, kuhu mõned hostpered olid tulnud oma lastele vastu. Meie istusime ühel pool kardinat ja pered teisel pool ning kui kõik olid valmis, tõmmati kardin eest. Vahetusõpilased kutsuti ükshaaval välja ja kui nad oma perega põsemusisid tegid ja kallistasid, siis kõik plaksutasid. See oli nii emotsionaalne, et mul tulid pisarad silma ja ma olin väga õnnelik, et mina oma perega kõigi teiste ees ei pidanud kohtuma, sest ma oleksin lihtsalt nutma puhkenud. Need, kes kaugemal elavad, läksid hiljem kas bussi või lennukiga koju. Kuna meil oli bussini aega, siis me läksime shoppama ühte pilvelõhkujasse, mis pidavat vist olema sama kõrge kui Eiffeli torn ja ühtlasi Lõuna-Ameerika kõige kõrgem maja. 

Kell 22.35 väljus minu, Camilla (taani tüdruk, kes elab ka Pitrufquénis) ja ühe sakslase buss. Santiagost Pitrufquéni on umbes 800 km, seega sel öösel magasime me bussis. Tšiilis on väga mugavad bussid muide. Kella kuue ajal läks mul ärevusest uni ära. Varsti tuli üks bussijuhtidest minu juurde ja küsis: „Pitrufquén?“ „Si.“ „Falta poquito (jäänud on vähe).“ Järsku jäigi buss tee ääres seisma ja meile öeldi, et me peame maha minema. Korjasime siis ruttu asjad kokku ja kiirustasime ukse poole. Nägin juba aknast, et minu hostpere ootab mind otse bussi kõrval. Huhhh. See hetk oligi käes. 

Nad võtsid mind väga rõõmsalt ja soojalt vastu. Tegin kõigile põsemusid ja kallid. Siis istusime autosse ja sõitsime koju hommikust sööma. :)

 

Pitrufquéni elust kirjutan juba järgmises postituses. Tänaseks olen ma Tšiilis veetnud täpselt nädala, aga tundub nagu oleks palju kauem.

Chao