Mis siin toimub

Eestist teele asudes ei olnud mul aimugi, mis mind ees ootab. Olin üksi minemas mandrile, kus ma polnud kunagi varem käinud ja kus mul ei olnud ühtegi tuttavat. Ma ei rääkinud kohalikku keelt ega tundnud seda keskkonda. Null. Sealt ma alustasin. Nüüdseks aga on mul siin kujunenud täiesti omaette elu. Teine elu. 

Teisel koolipäeval tegi minu klass mulle imearmsa üllatuse. Ma tegelikult sain juba enne aru, et see tuleb, aga ikkagi. Enne viimast tundi öeldi mulle, et ma pean nüüd minema edasi koos ühe klassiõega. Tiirutasime siis kahekesi mööda kooli ringiratast, samal ajal kui tund oli juba alanud. Lõpuks läksime klassi, kus terve mu klass ja klassijuhataja hüüdsid sorpresa ehk üllatus. Klassijuhataja ja ainus poiss mu klassis, kes inglise keelt räägib, seletasid mulle siis kahepeale, et meie klass on väga ühtne ja tore ja et neil on hea meel, et ma nendega olen. :)

 

 

Matemaatikas sain ma esimeses tunnis kõigest aru. Järgmisel öösel nägin unes, et ma käisin matemaatika olümpiaadil.

Inglise keeles pidime pähe õppima dialoogi teemal "Mida teha kui tuleb maavärin?". Õpetasin teistele, kuidas hääldada sõna earthquake ja siis nad kõik hääldasid seda tükk aega ja itsitasid. Kui olime kõik dialoogi pähe õppinud ja hindele ära lugenud, küsiti minult, mida tähendab earthquake (maavärin)...

Üks päev jalutan peale tunde koolis trepist alla ja tunnen, et keegi katsub mu juukseid. Pööran siis ringi, et vaadata, kes see on, ja minu üllatuseks itsitavad minu selja taga kaks võõrast tüdrukut. Olin hetkeks kergelt šokis, aga siis naersin koos nendega.

Mul on üks vihik, mille peal on Muumitroll ja Piripiiga, kuhu ma kirjutan uusi sõnu, mis ma õpin. Mu klassiõde vaatab seda ja hakkab naerma. Seletan siis talle, et see on üks populaarne multikas Eestis, mida ma väiksena kogu aeg vaatasin. Paar tundi hiljem näitab ta seda ka teistele ja kõik hakkavad naerma. Ütlen, et ühe nimi on Muumitroll ja teise nimi on Piripiiga ja kõigil on jube naljakas. Järgmine päev kui vihiku välja võtan, kuulen: "oooo piripiigita". Lubasin nendega ühel päeval muumisid vaadata.

Camilla (taanlane) tõi tšiillastele kingituseks mingit eriti halba ja soolast lagritsat. Küsisin, et miks ta seda tõi ja miks mitte mingit head šokolaadiga vm. "Ma tahan näha inimeste reaktsiooni. See on nii naljakas." Inimesed panid selle suhu ja samal hetkel reaalselt sülitasid selle põrandale, sest see oli nii kohutav hahaha. Tõesti oli.

Teine päev näitab mu klassiõde mulle oma telefonis mingit uudist. Okei. Siis näitab ühte veel. Loen.. müstiline.. plahvatus.. Pitrufquenis.. täna hommikul. Ee mida?? :D Ta üritab tükk aega mulle seletada, mis juhtus, aga ma ei saa aru, ja lõpuks ütleb: "See tuli taevast". Apparently kukkus üks hommik siia lähedale meteoriit.

Ma armastan zumbat!!! 

Kuna pilte on niikuinii alati põnevam vaadata kui lugeda, siis lisan lõppu veel mõned pildid. :)

Minu kooli siseõu

Mina niisama koolis

Selle seltskonnaga tegime kehalise tunnis püramiide

Me ei ole samas klassis, aga meil on mõned tunnid koos

Päike paistis ja kaks blondi käisid pargis jooksmas

Gorbead avastamas ja sushit söömas

 

Tegime klassiõdedega ise completosid, mis on nagu hot dogid, aga peale vorsti ja kastmete on veel avokaado ja tomat; Tšiilis väga populaarsed

Koolivorm

Minu klassiõde joonistas mulle Eesti ja Tšiili lipud ja pani need minu telefoni ümbrise sisse :))))

Nos vemos! :)
La Mari

Welcome to Pitrufquén

Minu kodu on esimene maja Tšiilis, kuhu ma satun, kus on soe. Mul on oma hästi armas tuba, mille mu pere on kaunistanud Eesti ja Tšiili värvides õhupallidega. :) Mul on lõpuks ometi koerad!!!!!!!! Ja nad on niiiniinii toredad.

Kui me olime oma varase hommikusöögi lõpetanud, läksime magama ja pärast oli jube raske meeles pidada, et see on ikka see sama päev ja mitte juba uus. Söögilauas õpetati mulle kohe, kuidas öelda hispaania keeles kahvel, lusikas jne. Pärastlõunal sõitsime me naaberlinna Gorbeasse vaatama sealseid jugasid ja parki.

Mina, minu õde ja hostmum

Vaatasime üle ka Pitrufqueni pargi ja minu kooli. Seejärel öeldi, et me lähme vanaemale ja vanaisale külla. See plaan tuli mulle väga ootamatult, aga no mis seal ikka. Vanaema ja vanaisa juures oli muidugi ka tädipere ehk väga palju inimesi, keda tervitada. Minu kohta küsiti igasuguseid küsimusi, aga ma neile kahjuks veel eriti vastata ei osanud. Õhtul tuli veel meile külaline.

Teisel päeval käisime Temucos mulle Tšiili ID-kaarti tegemas, teisel tädil külas ja muid asju ajamas. Õhtul koju jõudes, olin ma valmis peale õhtusööki magama minema. Andsin veel perele Eestist toodud kingitused, mis neile väga meeldisid ja näitasin oma Tšiili YFUlt saadud chileno (Tšiili sõnad ja väljendid) sõnaraamatut, mis neile hirmsasti nalja tegi. Aga siis helises uksekell ja meile tuli külla see sama külaline, kes eelmine õhtu. Seekord oli tal mulle kingitus - tutimüts! Kohe peale seda helises uuesti uksekell ja sisse astusid meie piirkonna YFU esindaja Gabriela ja Camilla. Istusime siis kõik koos laua ümber, aeg-ajalt Camillaga pilke vahetades ja itsitades. Jube tore oli vahelduseks mitte olla ainus, kes teiste jutust midagi aru ei saa, ja rääkida kellegagi ühises keeles. Mina veel pelgasin aasta alguse seminaril inglise keeles rääkimist. Inglise keel on praegu hispaania keele kõrval nagu mu emakeel. Pärast õpetas mu õde mind veel viiulil twinkle twinkle little star'i mängima. See oli üks lõbus õhtu. :)

Kolmandal päeval käisime Camilla ja minu hostema ja õega kooliasju ja koolivormi ostmas. Emaga on siin jube naljakas ringi jalutada, sest ta tunneb kõiki inimesi ja jääb nendega jutustama. Käisime supermarketis ja poemüüja ütles, et ta poeg käib minu klassis.

 

Neljandal päeval kutsus minu prima ehk nõbu mind endaga zumbasse. Muidugi ma läksin ja lähen kindlalt veel. See oli niii lahe. Ma poleks kunagi lootnud siin nii head trenni leida. See on kolm korda nädalas ja tasuta!? Mis saaks olla parem kui tantsida ladina muusika järgi.

Viiendal päeval ehk täna läksin ma kooli!! See ei olnud üldse hull, sest kui me õega kooli jõudsime, siis ootasid mind juba Camilla, Gabriela ja kolm mu klassiõde. Kõigepealt kohtusime direktoriga. Isegi teda tervitatakse siin põsemusiga. Ja seejärel tutvustati meid kõigile õpetajatele. Siis läksime klassi, kus kõik mu klassikaaslased ennast tutvustasid. Õnneks istusin ma selle tüdruku kõrval, kellega ma olin varem kõige rohkem kirjutanud. Ja esimene tund võis alata. Päris põnev on tegelt tundides üritada millestki aru saada ja ma sain isegi üllatavalt palju aru. Kirjutasin hispaania keeles konspekti ja puha. Eesti koolis arvasin, et me õpime liiga palju ebavajalikke asju, aga alles siin suvalisi füüsika valemeid tahvli pealt vihikusse kopeerides, saan aru kui läbimõeldud on Eesti õppekava.

Mis compañeras

Kooli seinal oli suur plakat minu ja Camilla Facebookist/Instagramist leitud piltidega ja natukese infoga meie kohta kõigile vaatamiseks. Vahetundides jalutasime koolipeal ringi ja kõik vaatasid meid. Ma ei imesta. Meie kool on küll suur, aga mul on nii lihtne Camillat alati üles leida, sest ta on ainus blond ja näeb nii võõramaalane välja. Kõik muidugi küsisid meie nimesid ja kust me pärit oleme ja üks poiss tuli ja küsis, kas võib meiega pilti teha.

Tunnid kestavad siin 90 minutit, aga lähevad üllatavalt kiiresti ja suurem osa koolipäevast on minu meelest vahetund. Koolis on suhteliselt jahe ja tunnis ollakse jopedega. Koolimaja läheb sujuvalt õuealaks üle ja kuigi õues on külm, siis on ikkagi mõnus vahetundides värskes õhus jalutada. Viimases tunnis läksime me arvutiklassi, et filmi vaadata, aga kuna internetti ei olnud, siis lobisesime me 90 minutit niisama. Kooli kõrval on lehmad. Ma olen oma klassis vist kõige pikem tüdruk.

Kohtusime ka ühe sakslasega, kes oli Pitrufquénis vahetusõpilane 3 aastat tagasi ja on praegu oma perel ja sõpradel siin külas.

Minu kõige suurem küsimus siin Tšiilis: kas kuu kasvab lõunapoolkeral teises suunas? Siia jõudes panin tähele, et on vana kuu (ma pean heaks märgiks seda kui uus seiklus algab noore kuu ajal). Siis aga märkasin, et see kasvab mitte ei kahane. Täna lõpuks guugeldasin seda asja ja sain vastuseks, et jah siin nähakse ju kuud tagurpidi. Niisiis algas mu vahetusaasta ikkagi noore kuu ajal. ;) Samal ajal oli Eestis vana kuu vist?

Hispaania keel tuleb mul iga päevaga aina paremini ja see pisike Tšiili linnake saab järjest kodusemaks. Minu kodukandis lõhnab alati nagu suits, sest siin kütavad maju ainult kaminad, ja see suits lõhnab nagu kodu.

Ma ei jõua kõigest kirjutada, aga kirjutan nii palju kui jõuan ja kui midagi olulist jääb mainimata või teil tekib küsimusi, siis andke mulle teada. :)

Tervitusi Tšiilist!

Ja ongi Tšiili

Tere, ma olen jõudnud õnnelikult Tšiili!!!!

Oma lennureisil ma kedagi tuttavat ei kohanud. Küll aga sain juba Madridis kuulda hispaania ja isegi Tšiili hispaania keelt. Kuna minu lend väljus Madridist keskööl ja ma lendasin ajas tagasi, siis oli õues terve aeg pime, kuid vahetult enne Santiagos maandumist jõudis Päike meile järele ning valgustas mägesid, mis Tšiili pealinna ümbritsevad. See oli imeilus!

 

Minu esimene Tšiili päikesetõus

Üle ookeani nagu niuhti

Santiago lennujaamas järjekordades seistes jutustasin ühe rootslasega, kes mõne aasta eest õppis Hispaanias hispaania keele selgeks ja nüüd oli tulnud Tšiili puhkusele. Esimesed vahetusõpilased püüdsin kinni, kui olin oma pagasi kätte saanud ja väljapääsu poole jalutasin (kellegi pagas ei läinud kaduma, wohohoo!). Nende kahe Šveitsi tüdrukuga läksime siis edasi ja peagi paistis juba YFU Tšiili silt. YFU vabatahtlikud (endised vahetusõpilased) tulid meile vastu ja üks teadis kohe rääkida, et ta on Tartus käinud. Small world.

Kui kõik vahetusõpilased olid kohale jõudnud, läksime õue ja bussidesse ning asusime teele ookeani poole, kus toimus aasta alguse seminar. Päike, mäed, palmid. Mm.. mitte päris. Bussiaknast välja vaadates paistis Tšiili oma talves nagu üks lõunamaa ikka, aga tegelikkuses on õues kohutavalt külm. Päeval saab veel talvemantliga hakkama, aga öösel on siin külmem kui Eesti talve kõige külmemal päeval. Termomeeter näitab küll 10 kraadi, aga see külm lihtsalt mõjub teistmoodi (vist mägede ja ookeani tõttu). 

Lumised mäetipud Santiago lennujaamas

 

Esimesed 3 päeva oma vahetusaastast veetsime me Punta de Tralcas. See on väga-väga ilus koht ookeani ääres, kus on bassein, hiiglaslikud lained, rand, jube hea söök ja väikesed majakesed (cabañas), kus elada. Ainult neid väikesi majakesi ei köeta. Radiaatorid on küll, aga päeval on need külmad ja osades majades ka öösel. Õnneks minu majas hakkas radiaator öösiti tööle, aga sellegipoolest magasin ma kampsunite ja kolme paksu tekiga. Tervet peamaja, kus kõik tegevused toimusid, pidi soojendama üksainus pisike gaasikütte masin elava tulega. Igatahes ei saanud me seal veedetud aja jooksul kordagi öelda, et meil oleks soe, ja küttesüsteemid on Kesk-Tšiilis väga algelised. 

Mina ja taanlased

„Where are you from? Where are you going to live?“ Osad vahetusõpilased elavad täitsa lõunas pingviinide juures, Antarktikast sama kaugel kui minu Tšiili kodust. Teised jälle 4000 km eemal Peruu piiri ääres. Me kõik tulime küll samasse riiki, aga ometi saavad meie vahetusaastad olema nii erinevad. Jutustasime vahetusõpilaste ja vabatahtlikega, kellest üks käis vahetusaastal Soomes ja kelle juures minu parim sõbranna eelmine aasta paar päeva Tšiilis elas. Üks teine jälle rääkis mulle, et ta on Pärnus käinud ja talle väga meeldis. Laulsime karaoket ja tegime just dance’i. Tšiilis kõik laulavad ja tantsivad. Keegi ei ütle, et ta ei oska. 

Tšiilis on väga palju kodutuid koeri. Nad on väga armsad ja sõbralikud, aga kahjuks kodutud. Kui me istusime ringi, et rääkida Tšiili kultuurist, siis koer tuli ikka ringi keskele puhkama. Kui me tantsisime, siis koer jalutas ka tantsupõrandal. Nad magasid meie verandadel nagu koduloomad jne.

Viimasel õhtul õpetasid YFU Tšiili vabatahtlikud meile lõpetuseks, kuidas tantsida nagu tšiillased, ja meie kõik õppisime hoolega. Sa pead oma puusi liigutama, mitte käte või ülakehaga vehkima. Ja me tantsisime Tšiili muusika järgi, üksi ja tüdrukud poistega ja kõik koos, ja kõik olid õnnelikud ja ma teadsin, et sellest tuleb jube lahe aasta.

Neljanda päeva hommikul sõitsime tagasi Santiagosse YFU Tšiili kontorisse, kuhu mõned hostpered olid tulnud oma lastele vastu. Meie istusime ühel pool kardinat ja pered teisel pool ning kui kõik olid valmis, tõmmati kardin eest. Vahetusõpilased kutsuti ükshaaval välja ja kui nad oma perega põsemusisid tegid ja kallistasid, siis kõik plaksutasid. See oli nii emotsionaalne, et mul tulid pisarad silma ja ma olin väga õnnelik, et mina oma perega kõigi teiste ees ei pidanud kohtuma, sest ma oleksin lihtsalt nutma puhkenud. Need, kes kaugemal elavad, läksid hiljem kas bussi või lennukiga koju. Kuna meil oli bussini aega, siis me läksime shoppama ühte pilvelõhkujasse, mis pidavat vist olema sama kõrge kui Eiffeli torn ja ühtlasi Lõuna-Ameerika kõige kõrgem maja. 

Kell 22.35 väljus minu, Camilla (taani tüdruk, kes elab ka Pitrufquénis) ja ühe sakslase buss. Santiagost Pitrufquéni on umbes 800 km, seega sel öösel magasime me bussis. Tšiilis on väga mugavad bussid muide. Kella kuue ajal läks mul ärevusest uni ära. Varsti tuli üks bussijuhtidest minu juurde ja küsis: „Pitrufquén?“ „Si.“ „Falta poquito (jäänud on vähe).“ Järsku jäigi buss tee ääres seisma ja meile öeldi, et me peame maha minema. Korjasime siis ruttu asjad kokku ja kiirustasime ukse poole. Nägin juba aknast, et minu hostpere ootab mind otse bussi kõrval. Huhhh. See hetk oligi käes. 

Nad võtsid mind väga rõõmsalt ja soojalt vastu. Tegin kõigile põsemusid ja kallid. Siis istusime autosse ja sõitsime koju hommikust sööma. :)

 

Pitrufquéni elust kirjutan juba järgmises postituses. Tänaseks olen ma Tšiilis veetnud täpselt nädala, aga tundub nagu oleks palju kauem.

Chao