Seekordne postitus on pühendatud inimestele, ilma kelleta ma ei oleks praegu lennukis.
Vahetusaasta on suurim unistus, mis mul kunagi olnud on. Pikka aega oli see unistus, mida ma teadsin, et kunagi täide ei lähe. Küll ei uskunud ma endasse piisavalt ja küll oli osalustasu liiga suur. Veel mõnda aega tagasi tundus see võimatu. Kuid nagu näha siis miski pole võimatu!! If you can dream it, you can do it! With some help.
Ma tahan tänada neid 16 firmat ja 30 eraisikut, kes mind isegi isiklikult ei tunne, aga ometi otsustasid panustada minu unistuse täitumisse. See on uskumatu ja ilma Teieta ei oleks mul olnud ka parima tahtmise juures võimalik vahetusaastale minna. Ma ei unusta Teie tehtud heategu kunagi ja tulevikus tahan aidata ka ise kellegi teise unistust täita. Ma olen Teile kirjeldamatult tänulik!!
Suur-suur tänu minu perele, vanaemadele, vanaisale ja teistele sugulastele, kes mind alati ja igati toetavad!!
Ning muidugi aitäh minu armsatele sõpradele, kes on minu jaoks alati olemas olnud ja on ka edaspidi, olid need, kes ütlesid "mineeee" kui ma veel vahetusaastale minemises kindel ei olnud ning ilma kelleta ma seda hullu seiklust ette poleks võtnud. Los quiero mucho mucho!!!!!!
Ma olen väga väga õnnelik ja tänulik ja üritan nüüd kohale jõuda, sest Tallinna lennujaamas väravasse saabudes oli minu värav tühi ja tahvlil kirjas final call ehk oleksin äärepealt oma esimesest lennust maha jäänud. Turvakontrollis kaotati minu pardakaart ära ja passikontrollis küsiti mingit dokumenti, mida ma suure kiiruga üles ei leidnud, aga õnneks sain ilma läbi. Ühesõnaga tekkisid kõikvõimalikud komplikatsioonid, mida muidu kunagi ei teki. Mõtled küll, et oled jube kogenud lendaja ja tead kõiki neid tähtsaid asju, mida YFU sulle sada korda üle on rääkinud, aga kui lõpuks üksi teel oled, siis oled ikka nagu komöödiafilmis. Tulevastel vahetusõpilastel soovitan aegsasti väravasse minna, sest vahetusaastale suunduvast lennukist oleks päris kurb maha jääda.
Aga kõik on hästi ja näeme aasta pärast!! Adiós!
